Äripäev palus juba eelmisel aastal kirjutada tuuleelektrijaamade elektrisüsteemiga ühendamise teemal. Ja kuna elektrituruseaduse menetlemine 2013. aastal Riigikogus jätkub ja teema pole kuhugi kadunud, siis alljärgnevalt pakun neutraalse käsitluse olukorra kirjeldamiseks tuuleelektrijaamadega seonduva osas.
Tootjate esitatud andmete, statistika ja Eleringi analüüsi põhiselt jõuab toodetav tuuleenergia kogus 2013. aastal orienteeruvalt 600GWh tasemele. Tervikuna taastuvenergia allikatest toodetud elektrienergia osakaaluks kogutarbimise suhtes on sellel aastal prognoositud juba 12,6 protsenti. Tuulenergia moodustab sellest seega julgelt üle poole. Riigi poolt seatud eesmärk vastavalt elektrituruseaduse kavandatud muudatustele on 11,3 protsenti. Arvutusse ei ole kaasatud võimalikku Narva elektrijaamades biomassist toodetud elektrienergia kogust. Eesti 2020. aasta riikliku sihttasemena on fikseeritud 17,6% elektrit peaks tulema taastuvallikatest, mis ilmselt peaks võimaldama saavutada 25% taastuvenergia osakaalu energia lõpptarbimisest. Kui Narva 2013 kasutaks kogu oma tehnilise võimekuse ulatuses biomassi oleks 2020 eesmärk juba 2013 täidetud!
2010. aastal teostatud uuringu „Tuuleelektrijaamade Eesti elektrisüsteemi ühendamise tehnilised võimalused“ järgi on tehniliselt Eesti elektrisüsteemiga võimalik tuuleelektrijaamu 17,6% eesmärgi saavutamiseks vajalikus mahus ühendada ilma suuremal määral nende talitlust piiramata. Tuuleelektrijaamade rajamise piirid ei ole Eestis seega esmaselt mitte tehnilised, vaid majanduslikud. Ehk uuringu kohaselt on tehniliselt võimalik süsteemiga liita kõik tuuleelektrijaamad, mille ehitamine tänaste toetuste taseme juures võiks majanduslikult otstarbekas olla. Samas tuleb tuuleelektrijaamade puhul lisaks nende süsteemiga liitumise tehnilisele poolele tõsiselt käsitleda nende sotsiaal-majanduslikke mõjusid, olgu nendeks siis mõju elektrihinnale ja majanduse konkurentsivõimele või traditsiooniliste elektrijaamade töös hoidmise tasuvusele. Samas ilma planeeritava töötsükliga elektrijaamadeta elektrisüsteem ei toimi.
2016. aastaks on elektrisüsteemiga tehniliselt võimalik liita tuuleelektrijaamu võimsusega kuni 900 megavatti. Sellisel juhul on Eleringi poolt võimalik piiratav tuuleenergia hulk väike. Samas on 900 MW tuuleenergia süsteemi liitmisel väga mitmeid eeldusi – kõige olulisemad neist on piisavad ühendused Põhjamaadega (EstLink 2), Baltimaade ja Eesti avatud ning hästi toimiv elektriturg ning tuuleelektrijaamade toodangu prognoositäpsus. Teine oluline uuringust kinnitust leidnud järeldus oli, et Elering võis loobuda tuuleelektrijaamadelt tasakaalustavate reservgeneraatorite ehitamise nõudest, mis tähendanuks kümneid ja sadu miljoneid lisainvesteeringuid arendajatele. Uuringu tulemustest selgus, et see nõue ei ole pärast EstLink 2 rajamist ja elektrituru käivitumist enam põhjendatud. Analüüs näitas, et kuni 900 MW tuuleenergiavõimsuse reguleerimiseks on võrreldes tasakaalustavate reservjaamade ehitamisega majanduslikult otstarbekam kasutada välisühendusi EstLink 1 ja 2 ning olemasolevaid jaamu.
Saime kinnitust loogilisele hüpoteesile, et kui Eestis oleks installeeritud suured tuuleenergia võimsused, siis alandab subsideeritud tuuleenergia suuremahuline rakendamine elektri hinda. See on hea. Samas selgus, et tuuleelektrijaamad vähendavad olemasolevate traditsiooniliste soojuselektrijaamade, koostootmisjaamade kasutusaega. Ilma nendeta ei ole aga elektrisüsteemi võimalik töös hoida ja nende käigus hoidmiseks on vajalik luua mehhanism, mis katab tootmata jäänud elektri eest saamata jäänud tulud, subsiidiumid ja täiendavad kulud. Tekkinud on lumepalli efekt, kus ühtede toetuste tõttu tekkinud turuhälbe mõju leevendamiseks on vaja hakata rakendama teisi toetusi. See on viinud olukorrani, kus enamus tootmisseadmeid saavad ühte või teistsugust toetust. Elektritootmises peaksime liikuma toetuste põhiselt tootmiselt turupõhise tootmise suunas, et valikud ja otsused sünniksid toetuse turgumoonutava mõjuta. Üheks kaalumist väärivaks võimaluseks on lisaks energiaturule ka võimsusturu loomine. Kus ei kaubeldaks mitte elektrienergiaga, vaid võimsustega ja mis annaks vajalikud investeerimisstiimulid ka näiteks traditsioonilistele soojuselektrijaamadele.
Eestis on palju juttu olnud ühiskonna jaoks ebamõistlikult koormavast taastuvenergia toetussüsteemist. Kordan siin enda seisukohta, et minu hinnangul oleks aus kompromiss taastuvenergia tootjate ja tarbijate vahel, kui toetusi vähendatakse ulatuses, mille võrra on turuhind kõrgem reguleeritud hinnast. Omal ajal sai toetus 53,7 EUR/MWh disainitud lähtuvalt reguleeritud hinnast. Ei ole ju kuidagi loogiline, et kui elektri müügihind on täna pea kaks korda kõrgem, on toetuste tase ikka sama. Toetus on vajalik niivõrd, kuivõrd ilma toetuseta ei oleks võimalik saavutada riigi poolt seatud taastuvenergia eesmärke. Ideaalis võiks olla taastuvelektrit muidugi veel palju enam kui riigi eesmärgid seda kohustavad, tehniliselt saame hakkama, kuid see peaks toimuma tarbija poolt makstavate toetusteta. Mis nõuaks aga ka senisest vabaturu tasemest märgatavalt kõrgemat elektrihinda või arvestava hinnaga üle-Euroopalise roheenergia kaubanduse käivitumist. Kus siin toodetud roheelektri rohelisuse saaks müüa täiendavalt lisaks ikka siin realiseeritavale elektrienergiale kuskil mujal Euroopas maha. Ainult selliste skeemide kaudu saab tulla täiendav raha riiklikke eesmärke ületavateks taastuvelektritootmise investeeringuteks.
Arvamuslugu avaldatud Äripäevas 08.01.2013
