Ilma dogmadeta avatud arutelu võimalikkus elektrimajanduse tuleviku üle on pärast eelmise nädala Partsi umbusaldamise katset Riigikogus muutunud komplitseerituks. Kõik osapooled võtsid nii selged ja ühesed seisukohad, millest valmidus kasvõi osaliselt taganeda, mis on igasuguste arutelu eeldus, saab olema keeruline. Ehk eelmise ja üle-eelmise nädala elektritootmise valikutega seonduva teema poliitiline eskalatsioon, on loonud olukorra, kus seisukoha võtmine elektritootmise osas tähendab automaatselt ka poliitilise seisukoha võtmist poolt või vastu.
Olen energiamajanduse teemadel kirjutanud regulaarselt alates 2009.aastast. Valiku minu seisukohti leiab antud blogist. Kuid viimase kahe nädala jooksul proovisin olla nii vait kui võimalik. Elektrimajandus oli muutunud poliitikaks ja edasiviivaks aruteluks, mis ja kuidas oleks õige, ei jätnud ükski osapool sentimeetritki ruumi. Imelik on, et see arutelu leidis aset ca 1,5 aastat peale otsust ennast, kuigi kogu teema käsitlus, faktid, otsused ja muu on erinevatel aegadel alates otsuse tegemisest käinud meediast läbi ja midagi põhimõtteliselt uut ei ilmnenud.
Pean täna Riigieelarve kontrolli komisjonis osalema Riigikontrolli raporti „ Ülevaade elektritootmise võimalikest valikutest“ arutelul. Ja raske on positsiooni kujundamisega. Tahan öelda, et eelmise nädala umbusaldus tegi suure karuteene uue energiamajanduse arengukava avatud aruteludele. Poliitilised positsioonid on üheselt paigas. Vähemalt mõneks ajaks. Kahtlustele ei ole enam kohta.
Aga mina ei taha poliitilist seisukohta võtta. Ma täiesti aktsepteerin Vabariigi Valitsuse õigust teha poliitilisi valikuid Eesti riigi energiajulgeoleku kindlustamisel. Eleringi vastustus on varustuskindlus. Ja kindlasti iga täiendav planeeritava töötsükliga elektritootmisseade on varustuskindluse jaoks hea. Pole vahet, kas me oleme osa Venemaa ühendatud elektrisüsteemist, Kesk-Euroopa sagedusalast või talitleme vilkuvate tuledega saarestunud kujul. N-2 on varustuskindluse tagamisel alati parem kui N-1, kui ollakse valmis energiajulgeoleku eest rohkem maksma.
Kasutan siiski võimalust kirjeldada olukorda, aitamaks otsustajatel otsustada. Eesti elektrisüsteem kuulub koos teiste Balti riikide elektrisüsteemidega samasse sünkroonalasse Venemaa ja Valgevenega nn ühendatud Venemaa elektrisüsteemi. Lepingute alusel on üldvastutus sageduse reguleerimise osas pandud sünkroonalas Venemaa süsteemihaldurile. See on loogiline, sest kui võrrelda Venemaa elektrisüsteemi Balti riikide elektrisüsteemidega, siis Venemaa elektrisüsteem on elektri tootmise ja tarbimise mahult oluliselt suurem ja seega näiteks Eestis paikneva tootmise ja tarbimise mõju ühendsüsteemi sagedusele on minimaalne. Sageduse reguleerimine on korraldatud selliselt, et vajalik on teatud koguse erinevat liiki reservide olemasolu. Näiteks sageduse stabiliseerimiseks vajalikke primaarreguleerimisreserve, mis aktiveeritakse automaatselt sekundite jooksul hoiab praeguse sageduse reguleerimise korralduse juures ainult Venemaa süsteemihaldur oma elektrijaamades. Lisaks on sageduse taastamiseks ja erinevate elektrisüsteemide vaheliste võimsusvoogude planeeritud suuruste juures hoidmiseks hoida piisavaid reserve. Selliseid reserve hoiavad kõik ühendelektrisüsteemi kuuluvad süsteemihaldurid. Meie osaleme koos teiste Balti riikide ja Valgevene süsteemihalduriga sageduse reguleerimisel läbi elektrisüsteemi vahelduvvoolu saldo tasakaalus hoidmise.
Eesti süsteem on tehniliselt võimeline Vene ja Läti liinide mitte töös olemisel isoleerituna sagedust hoidma sellisena, et süsteemi täieliku kustumise tõenäosus on üsna väike. Ja kindlasti lisab iga täiendava elektritootmisseadme lisandumine kaasa meie suutlikkusele jätta Eesti elektrisüsteem ellu eraldununa teistest süsteemidest. Eesti elektrisüsteemis on isoleeritult töötamise katseid läbi viinud. Viimane selline katse toimus 2009. aasta aprillis ja selle käigus töötas Eesti elektrisüsteem mõnda aega isoleeritult nii Venemaa kui ka Läti elektrisüsteemidest.
Samas väikeses süsteemis tuleb selleks tootmisseadmeid koormata märgatavalt ebaefektiivsemalt ja käigus hoida oluliselt rohkem reservvõimsusi, mis on rahaliselt vägagi kulukas. Samuti oleksid elektrisageduse kõikumised võrreldes tänapäevaste kvaliteedinõuetega lubamatult suured, põhjustades aeg-ajalt tarbijaseadmete väljalülitumisi. Kui näiteks täna lülituks Narva elektrijaamades välja üks 200 MW-ne generaator, siis Eesti tarbija mingit mõju sageduse kvaliteedile tähele ei paneks ja puudujääv võimsus tuleks hetkeliselt lihtsalt meid Venemaa ja Lätiga ühendavate liinide kaudu. Kui sama asi juhtuks olukorras kui Eesti elektrisüsteem töötab isoleeritult, siis toimuks Eesti elektrisüsteemis sageduse langus, mis sõltuvalt olukorrast võib olla piisavalt järsk, et põhjustada tootmise ja tarbimise tasakaalu säilitamiseks tarbijate väljalülitamist vastava automaatika poolt.
Minu arvates ei suutnud eelmise nädala (umb)usaldushääletus kuigivõrd arutelu halvata, pigem vastupidi, lisas püstitatud küsimustele reljeefsust. Usun, et poliitikud ja asjahuvilised said lisaimpulsi end nende suurte ja keeruliste valikutega kurssi viimiseks. Ise kardan, et EL poob liigselt enda energiamajandust ise ühepoolselt võetud CO2 vähendamise kohustustega. Vene poole peal paisatakse CO2 õhku, elekter tuleb meile odavamalt ja saaste samuti hoopis tasuta. Minu arvates ei saa me varustuskindluse kõrval jätta tähelepanu alt välja energiajulgeolekut. Lisaks on kaevurid ja elektritootjad meie maksumaksjad s.t toodetud energia omahinnas on oma osa riigikassat täitvatel maksudel. Rääkimata traditsioonidest, inimeste haridusest, asustusest ja infrastruktuurist kõige laiemas mõttes.