Kirjutasin hiljuti ökoloogilise maksureformi teemal. Mis võiks olla proloog tänase arvamuse jaoks. Tahaksin juhtida tähelepanu kolmele Euroopa Komisjoni kliimapoliitilisele initsiatiivile sellest suvest. Esiteks, enne jaanipäeva arutasid EL-i rahandusministrid Euroopa Komisjoni ettepanekut kehtestada energiatoodetele aktsiisi miinimummäärad lähtuvalt nende CO2 emissioonidest ja energiasisaldusest. Teiseks, 6. juunil avaldas Euroopa Komisjon kommunikatsiooni: Renewable Energy: a major player in the European energy market. Kommunikatsiooni mõte on tekitada valmisolek 2020. aasta järgseks ajaks, kui taastuvate eesmärgid aeguvad. Kolmandaks, juuli lõpus tutvustas EK kauaoodatud plaani toetamaks EL-i heitmekaubanduse süsteemi toimimist ja vähendamaks turul valitsevat ülepakkumist alates 2013. aastast.
Nagu korduvalt olen kirjutanud, siis Eesti energiapoliitika on EL-i energiapoliitika. EL-i energiapoliitika on kliimapoliitika ja seega hakkavad kõik EL-i kliimapoliitilised initsiatiivid varem või hiljem mõjutama Eesti energiapoliitikat. Kõik need kolm initsiatiivi omavad olulist tähendust uue Eesti pikaajalise energiamajanduse arengukava erinevate arengustsenaariumite välja töötamisel. Seega põhjust neile otsa vaadata on enam kui küll. Ja kui kõlab pidevalt hüüatusi EL-i kliimapoliitika surmast, siis Mark Twaini kuulsat lauset parafraseerides peab tõdema – kuuldused EL-i kliimapoliitika surmast on tugevasti liialdatud! Vähemalt toimuvat vaadates nii ei tundu ja seega tasub siiski EL-i kliimapoliitikal silm peale hoida, et mitte koduses poliitikas rumalusi teha.
Peatun veidi pikemalt eelnevalt nimetatud EK initsiatiividest esimesel, energiatoodete aktsiisipoliitikal. Enne jaanipäeva lükkasid EL-i rahandusministrid tagasi selle Euroopa Komisjoni eelmisel aastal esitatud ettepaneku kehtestada energiatoodetele aktsiisi miinimummäärad lähtuvalt nende CO2 emissioonidest ja energiasisaldusest. Komisjoni esitatud ettepaneku eesmärk oli tagada nii erinevate kütuste omavaheline võrdsus kui ka kütuste võrdne maksustamine Euroopas riigiti. Tänased aktsiisireeglid põhinevad kasutatavate kütuste kogustel, mis ei anna õigeid signaale investeerimiseks ja keskkonnasõbralikumate kütuste kasutamiseks.
Erinevate raportite (Maailmapank, OECD; EK jne) alusel on fossiilsete kütuste subsideerimine üks olulisim turumoonutuste põhjustaja. 24 OECD riigis on 50 mld USD ulatuses fossiilsete kütuste subsideerimist. Maailmapank on arvutanud muide kokku, et valitsused subsideerivad keskkonna– ja majanduslikult kahjulikke tegevusi kokku 1,2 triljoni USD ulatuses aastas. Oleks väga huvitav teada saada sama metoodika alusel näiteks, mis see number Eestis on. Energeetika kohta tuleb see analüüs kindlasti teostada uue energiamajanduse arengukava koostamise käigus. Ja sisetunde järgi julgen väita, et see summaarne subsiidiumi number tuleb pigem suurem kui väiksem. Suurem võrreldes sellega, mida nii mina kui Taastuvenergia Koda on näppudel arvutades toonud välja põlevkivi kohta.
Minu arvates on suurte subsiidiumide korral CO2-põhise aktsiisipoliitika rakendamine kindlasti mõistlik, aidates subsideerimise turgu moonutavat efekti vähendada. Tihti toetatakse ühtesid energiakandjaid (loe: taastuvenergiaallikad) lihtsalt seetõttu, et teised on ka toetatud (loe: fossiilsed kütused). Tekkinud on omamoodi nõiaring, mis takistab ühtse ja ausal konkurentsil põhineva energiaturu teket Euroopas. Fossiilkütustel, eriti kivisöel ja naftal põhineva energiatootmise toetamine ei pruugigi olla otsene, vaid väljenduda eelkõige nende kaudsete keskkonnakulude ebaõigel hindamisel. Samuti on sellised jaamad reeglina juba aastakümned tagasi valmis ehitatud ning nende kapitalikulu ei peegeldu tänasel päeval energiahinnas.
Me toetame paljudes positsioonides EK-d. See on väikeriigi seisukohalt väga mõistlik poliitika. Võiksime kaaluda ka selles küsimuses EK seisukoha põhiidee – CO2 ja energiasisalduse järgne energiakandjate maksustamine – toetamist. Siin pole küsimus täiendavas maksukogumises, vaid teiste riikide energiatootjate kõrval ka meie juba olemasolevatele kui ka uutele turule siseneda soovivatele ettevõtjatele võimaluse andmises Euroopa energiaturul võrdsetel alustel osaleda.
Tere Taavi
Kardan, et Sa pole põlevkivi kaevandamise, töötlemise ja jäätmete praktika ja ökonoomikaga piisavalt kursis, et Sa nii üleolevalt väidad, et V.Lahtvee pakutub 27€/t ressursitasu on veel väike(seda Sa ju sisuliselt väidad). Peale sellist ressursitasu ei jääks Eestisse mingit põlevkivisektorit. Mitte just kohe, aga nii kümnendiga kui investeeringuid ei tehta oleks kombes. Kas see oleks soovitav ja intelligentne tulem. Soovitan uurida ka Soome, Rootsi ja Norra kaevandamise/puurimise ressursimaksude süsteemi ja loogikat. Norras pumpab 67% riigi Statoil ca 80% naftast/gaasist.
Samuti idee eelmisest sissekandest, et (keskkonnatasud ehk) põlevkivitulud (mis täna ca 80% KIKi omatuludest) muudaks Eesti maksustamist- arvutuslikult ei päde kui riik täna saab 75% põlevkivi kasumist otse eelarvesse.
Subsideerimisest- kui vaatad IEA uuringust kus ja mida subsideeritakse, siis avastad, et valdavalt (üle 90%) on see nafta ja gaasi subsideeritud hindadega(maailmaturu hinnast madalama hinnaga) müümine oma kodanikele poliitilistel eesmärkidel (riikides nagu Venezuela, Saudi Araabia, Iraan, India ja gaasi osas näiteks Venemaa). Subsideerimine ei ole see, et need riigid ei maksusta naftatooteid samamoodi nagu Euroopa Liit- see oleks ju absurdne.
Seda Sa Taavi aga väidad, et kuna Eestis ei võeta mingit X tasu põlevkivilt, siis subsideeritakse.
Teine subsideerimise vorm on otsene nagu Saksamaal ja Hispaanias veel üksikutele kivisütt kaevandatavatele ettevõtetele maksmine, et nende toodetava kivisöe hind oleks konkurentsivõimeline maailmaturu hindadega.