Odav elekter on fiktsioon tänases maailmas. See saavutatakse alati millegi arvelt. Kas siis keskkonna saastamise, investeeringute tegemata jätmise, ressursside ekspansiivse kasutamise, avaliku eelarvega rikkuse ümberjagamise, vms arvelt. Esialgu näiliselt odavana tunduv elekter võib osutuda hiljem oluliselt kallimaks. Kõige kiiremini selgub tegelik hind tihti läbi elektrisüsteemi töökindluse languse ja pidevate elektrikatkestuste.
Paljud veel mäletavad tühjasid poelette. Või kui isegi oli midagi saada, siis kõik see oli halva kvaliteediga, näotu ja kõlbmatu kasutamiseks. See oli reguleeritud hindadega plaanimajanduse tulem. Elektrimajanduses ei ole midagi teisiti. Reguleeritud elektri hinnad, kus elektritootjad peavad toodangud müüma kahjumiga, ei motiveeri tootjaid uutesse tootmisvõimsustesse investeerima. Tulemuseks on elektri defitsiit. Elektrisüsteemi tööshoidmiseks peab aga tarbimine ja tootmine olema tasakaalus. Kui tootmist ei ole piisavalt, peavad osad tarbijad hakkama oma tarbimist piirama või kui seda ei tehta, siis elektrisüsteem lihtsalt kustub. Täpselt nii juhtus Indias. 620 miljonit tarbijat jäid keset tööpäeva toiteta. Ja nagu on teada, ei ole kallimat elektrit kui elektri puudumine. Seda nii otseselt (lokaalsete, näiteks vedelkütusega töötavate generaatorite toodetud kilovatt-tunni hind on kordades kõrgem tsentraalse elektrisüsteemi kaudu tarbitava elektri hinnast) kui kaudselt läbi pärssiva mõju majanduse arengule.
FT andmetel ulatuvad Pakistanis, kus samuti nagu Indias on reguleeritud elektri hind, toitekatkestused kuni 20 tunnini ööpäevas, tuues kaasa hinnanguliselt 3-4% võrra väiksema SKP aastase kasvu. Rääkimata just eelnevalt mainitud otsestest kuludest, kus näiteks suuremad ettevõtted ehitavad välja enda reservelektrijaamad, jne.
Jätkusuutlik elektrisüsteem saab põhineda ainult avatud, transparentsele turule, kus on turupõhised hinnad ja mis ei ole lootusetult subsiidiumidega risustatud. India on äärmuslik näide, kuhu võib viia reguleeritud hindadega olukord. Meil õnneks on olukord palju parem, kuid tänu avatud turu puudumisele on meilgi kõik investeeringud elektritootmisse saavutatud erinevate subsiidiumide põhiselt. Eesti oludes on juba täna enam kui kindel, et pikaajaliselt aga ka lühiajaliselt tagab Eesti tarbijale parima hinna avatud, selgetel reeglitel põhinev elektriturg. Eestis saab nii olema ja see annab kindlustunde – meie lambid jäävad põlema ka tulevikus!
