Loomulikult ei pea inimesed teadma III energiapaketi direktiivide, välja töötavate Euroopa Liidu elektri /gaasituru ühiste tuleviku mudelite või regulaatori (Konkurentsiameti) võrgutasude metoodika nüansse. Kuid jälgides avalikku arutelu energiaturgude arendamise kohta, siis on siiski väike lisateave vajalik, et tõde ei lastaks väga moonutatuna avalikkusele välja paista.
Jälgides inimeste sõnavõtte kahe viimase päeva jooksul, siis puudutaksin ma kahte järgmist teemat. Esiteks, mis positsioonis on Euroopas elektri- ja gaasiturul süsteemihaldurid peale III energiapaketi rakendamist. Teiseks, kuidas kujuneb võrgutasu Eestis.
Esiteks, mis positsioonis on põhivõrguettevõtjast süsteemihaldur (PSH)?
PSH ei kauple ja direktiividest lähtuvalt ei tohigi kaubelda elektronide või molekulidega turul. Talle ei kuulu tema torudes või liinidel liikuv elekter või gaas. PSH ei ole turuosaline ja tema tegevus on 100% reguleeritud Konkurentsiameti poolt nii täna kui tulevikus. See on loomulik monopol ja seal ei ole ega tule konkurentsi. Euroopa energiapoliitikas on valitsev arusaam, et topelt energia põhivõrkude rajamine samal territooriumil on sotsiaal-majanduslikult liiga kulukas ühiskonnale. Nii on mindud teed, kus süsteemihaldur lahutatakse tootmis- ja müügitegevusest ning kõigile elektri- ja gaasi omanikele tagatakse ühesugune võrdne juurdepääs põhivõrgule. Seega Euroopa energiaturul ei konkureeri mitte torud ja juhtmed, vaid nendes võrkudes liikuvad elektronid ja molekulid. Põhivõrk on nagu magistraaltee ja selle omanik korraldab reeglite alusel seal liiklust. PSH tegevus on seega paljuski avaliku huvi põhine ja suunatud sellele, et need võrgustikud tagaksid parima konkurentsi ja toimiva turu, mille läbi oleks tagatud antud riigi tarbijate varustuskindlus. Riigi energiavarustuskindluse seisukohalt on otstarbekas juhtida gaasi- ja elektri põhivõrkusid ühiselt, sest need ei konkureeri omavahel, vaid täiendavad teineteist ja loovad ühtse tervikliku energiapõhivõrgu, mis on 100% regulaatori kontrolli all. Põhivõrkude puhul ei hoia kontrolli mitte turg, vaid regulaator.
Kuidas kujuneb võrgutasu?
Võrgu omandil ja võrgutasul pole mingit seost. Konkurentsiameti poolt 100% reguleeritud võrgutasu põhineb lihtsal mudelil mille kohaselt ettevõtja põhjendatud tulukus arvutatakse Konkurentsiameti enda poolt fikseeritud kaalutud keskmise kapitali hinna ja reguleeritud varade korrutisena. Seega suures plaanis on kolm arvu, mis määravad võrgutasu: ülekandeteenuse maht, varade maht ja kapitali hind. Ükski neist ei põhine omandil. Eleringi Eesti Energiast eraldumise järgne võrgutasu põhineb kohustusel ehitada EstLink 2 (320 mln eurot), avariijaam (135 mln eurot), Tartu-Viljandi-Sindi liin (34 mln eurot) jne.
Ja kindlasti ei saa see olemuslikult olla õige seisukoht, et juba korra läbi võrgutasu kinni makstud amortisatsiooni peaks tarbija näiteks omaniku vahetusel uuesti kinni maksma. Nii võiks lõputult iga paari aasta tagant järjekordse ostu-müügi tehinguga viia mis iganes elektri-, gaasi- või soojavõrgu oma esialgsesse hinda tagasi ning tarbija maksaks sellisel juhul võrgutasusid nagu „surnud lehma“ koguaeg kinni. Sellel nädalal tuli Riigikogu majanduskomisjonis gaasi põhivõrgu varade väärtuse arutelul see hästi välja. Gaasi põhivõrgu varade reguleeritud väärtus on täna 25 miljonit, bilansis pidavat need olema 50 miljoniga, aga ometi kuskilt on tulnud jutt, et nende väärtus võiks olla 125 miljonit. Täiesti arusaamatu! Kui see on taastamisväärtus, siis me oleme selle gaasitarbijatena juba läbi oma igakuiste gaasarvete kinni maksnud ettevõtjale.
Võrgutasu suurus saab muutuda ikka ainul investeeringute kaudu. Küsimus on kas me tahame investeeringuid võrkudesse? Kas me tahame, et meil oleks EstLink 2 või et tulevikus saaks olema Eesti-Soome gaasitoru? Minu vastus nii energiaturu, varutuskindluse kui ka energiajulgeoleku seisukohalt on jah. Ja kunagi ei ole III energiapakett seadnud eesmärgiks võrguteenuse hinna vähendamist läbi omandilise eraldamise, vaid ikka toimiva turu ja sealt tekkiva konkurentsi kaudu energiahinna alandamist.
