Kui valitsus kolm aastat tagasi taotles erandit mitte arendada Euroopas kokku lepitud põhimõtete järgi gaasiturgu Eestis, oli globaalne gaasimaailm teistsugune. Tollase olukorra valguses oli valitsev arusaam vaikselt vähendada gaasi mõju Eesti energeetikas, mida demonstreerivad ka numbrid viimasest kümnendist, ja sellest lähtuvalt ei olnud mingit mõtet kulutada energiat gaasituru arendamisele. Argumendid selle lähenemise taga olid asjakohased: üks gaasitarnija, üks tarneahel.
Usun meie poliitikute valmisolekut jätkata sama poliitilise kursiga. Gaasi kasutamise laienemist Eestis on võimalik aktsepteerida ainult juhul kui meil on Gazpromist sõltumatu gaasi põhivõrguhaldur, gaasimüüjate ja tarneahelate mitmekesisus. Vaadake gaasialaseid arenguid ja asjaosaliste kommentaare Venemaa vastavates suhetes Ukraina ja Valgevenega. Näeme paradigma kestmist, kus gaasimajandus on allutatud poliitilistele huvidele. Kas keegi kujutab ainuüksi nende näidete valguses ette, et me saaksime muuta käsitlust gaasi osast Eesti energeetikas kui Gazprom arendab Eesti gaasimajandust läbi gaasi põhivõrgu omandi?
Seega kui midagi ei muutu Eesti gaasituru disainis tuleb hoida tänast kurssi gaasi osakaalu jätkuvale vähendamisele. See on meie riigi õigus ja üks tõenäoline arengutee. Meil ei ole gaasisõltuvust. Samas globaalselt on palju muutunud ja Eesti võiks mitmete ühenduste, mitmete tarnijate ja sõltumatu põhivõrgu juues saada kasu ühiskonnana gaasi kasutamisest. Ja kui kolm aastat tagasi tundus lootusetu siin maanurgas kujundada välja toimiv konkurentsiturg gaasile siis täna see nii lootusetu enam ei tundu. Globaalne gaasiturg on kiirelt arenenud tänu mitte konventsionaalse sh eelkõige kildagaasi kiirele kasutusele võtmisele, veeldatud gaasi transpordivõimaluste avardumisele, gaasi kasutamise atraktiivsusele tulenevalt madalast CO2 emissioonist jne.
Eesti ühiskond võiks saada sotsiaal-majanduslikku kasu nendest eelnevatest arengutest ja sellepärast ongi minu hinnangul Vabariigi Valitsus võtnud ette initsiatiivi astuda samme Eesti gaasituru arendamiseks.
Gaasituru arendamisel Eestis tuleb ellu viia pakett tegevusi. Esimene samm selles laiemas tegevuste paketis on gaasi põhivõrgu täieliku omandilise eraldamise nõue Gazpromi tütarettevõttest Eesti Gaas. Põhivõrk pea nii olema kui näima sõltumatu. Turuosalise ja põhivõrgu vahel peab olema nn Hiina müür. Euroopa Liidu maagaasi siseturu direktiiv preambula sõnastab „kui võrke ei eraldata tegelikult tootmis- ja tarnetegevustest („tegelik eraldamine”), on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel puudub ka stiimul oma võrkudesse piisavalt investeerida.“ See on täpselt Eesti olukord, mis seisukohale on asunud ka Konkurentsiamet oma 2009.a aruandes elektri– ja gaasituru kohta.
Kõlanud on väide, et Eesti Gaas ei ole kuidagi gaasituru arengut takistanud. Jumal hoidku sellise olukorra eest. Küsimus ei ole takistamises, vaid kas süsteemihaldur on muutuste vedur, eestvedaja või seal passiivne osaleja, kui te tahate siis teeme ära. Iseseisev põhivõrguhaldur peab paljuski kogu ülejäänud gaasituru arendamise paketi ja tegevused välja töötama ning ellu viima. Seetõttu tuleb astuda see samm esimesena.
Paljuski taandub see käsitlusele põhivõrguettevõtjale rollile energia varustuskindluse tagamisel. Senine praktika nii Eestis kui Euroopas näitab, et olemuslikult väga monopoolsete valdkondade üle kontrolli saavutamiseks jääb riigi tavapärasest regulaatori positsioonist väheseks ja efektiivseid energiaturgusid on võimalik tagada kui nii regulaator kui põhivõrguettevõtja lähtuvad oma tegevuses eelkõige laiemast avalikust huvist. Põhivõrkude lahutamine Eestis müügi- ja tootmistegevusest saab olla efektiivne ainult siis kui tekkiv iseseisev ettevõte täidab otsest turuhuvi omamata kombineeritult nii avalikke kui ka eraõiguslikke ülesandeid.
Tarbijate poolt makstaval võrgutasu suurusel ei ole mingit seost gaasivõrgu omandiga. Võrgutasu tõusuga omandilise eristamise tõttu inimeste hirmutamine on kohatu. Konkurentsiameti poolt 100% reguleeritud võrgutasu põhineb lihtsal mudelil mille kohaselt ettevõtja põhjendatud tulukus arvutatakse Konkurentsiameti enda poolt fikseeritud kaalutud keskmise kapitali hinna ja reguleeritud varade korrutisena.
Võrgutasu tõstavad investeeringud, mis on vajalikud turu arendamiseks ja varutuskindluse suurendamiseks. Ja sellised investeeringud on tarbijale kasulikud. Täna moodustab gaasi põhivõrgutasu keskmiselt alla 3% gaasi lõpphinnast. Näiteks 120 miljoni kroonine investeering veeldatud gaasi terminali, mis looks alternatiivse tarneahela tõstaks gaasi hinda näiteks 2%. Kui meil tänu sellel on tugevam läbirääkimiste jõud 2015. aastal kui kehtiv gaasiostu leping Gazpromiga saab läbi ja me saame kasvõi 5% gaasi hinda alla on tarbija juba võidus. Tänane hind kujuneb Gazpromi armust või hirmust ja me kunagi ei tea, kas see saab olema kõrge või madal tulevikus. Ilma alternatiivideta jääb meile alati ainult võta või jäta valik, mis ei saa riigi energiamajanduse arendamisel olla aktsepteeritav.
Keskse küsimusena gaasimajanduse arendamisel tuleb lahendada nõudluse-pakkumise põhine muna-kana dilemma – pole nõudlust gaasi järele, pole huvilisi gaasi müüma või gaasi ei saa kasutata kuna varutuskindlus ja konkurents on puudulikud. Antud dilemma lahendamiseks on vaja paralleelselt astuda põhjalikult läbi kaalutud samme nii maagaasile uute kasutusalade leidmiseks kui ka toetamaks alternatiivsete tarneahelate arendamist ja müüjate turule tulemist. Parim lahendus selleks oleks Baltikumi ja Soome gaasiturgude ühendamine uue turumudeli põhiselt koos veeldatud gaasi terminali rajamisega kuskile Soome lahe äärde koos Eesti-Soome ja Leedu-Poola gaasiühenduste ehitamisega.
Nende tegevuste tulemused peaks kindlustama gaasitarbijale konkurentsivõimelisema hinna, kindlama tarne, laiema pakkumiste valiku ning kvaliteetsema teenuse. Kuna gaasituru arendamisest tõuseb tulu ka teistele olulistele sektoritele nagu näiteks elektrimajandus ja transport, siis on kaudselt kasusaajateks suur osa Eesti majandusest.
Koos oma Euroopa Liidu naabritega on meie ees „võimaluste ajaaken“ – soovi korral tuleb gaasituru arengut juhtida selliselt, et põhimõttelisemad otsused oleksid tehtud ning võimalusel ka rakendatud enne 2015. aastat, mil võib eeldada uutest allikatest nõudluse teket maagaasi järele ning ühtlasi toimub lepingu uuendamine Gazpromiga.
Postitus avaldatud ka ajalehes Postimees 23.01.2012.
