Üks keskseid küsimusi nii Eesti kui Euroopa elektrimajanduse aruteludes on, kuidas liikuda toetuste põhiselt elektritootmiselt turupõhisele elektritootmisele. Tihti taandatakse see taastuvenergia toetuste vähendamisele. Kuid taastuvenergia toetused on kõigest tagajärg fossiilsete kütuste otsesele või kaudsele doteerimisele. Olgu selleks näiteks Euroopa Komisjoni poolt Hispaania valitsuse antud hiljutine riigiabi luba kivisöe kaevandamise toetuste kahekordistamiseks järgmise nelja aasta jooksul. Muuseas pidasin ise seda kõige tugevamaks argumendiks miks Eesti võiks saada põlevkivi uutele plokkidele mõeldud toetusskeemile komisjonilt riigiabi loa. Pretsedent oli loodud ja Almunial oleks toreda inimesena võinud olla emotsionaalselt keeruline Eestile kirjutada „ei“ kirja. Aga sisuliselt seda ta tegi. Ja seega kui ei tulnud „jah“ vastust riigiabi osas meile Hispaania kaasuse valguses nüüd, ei tule seda tõenäoliselt ka aasta pärast.
Ühesõnaga esimese sammuna taastuvenergia toetuste vähendamiseks tuleks lõpetada fossiilsete kütuste subsideerimine olgu selleks siis administratiivse hinnaga kütuste kasutamise võimaldamine või tasuta süsiniku kvootide jagamine. See lähenemine peaks tagama taastuvallikatest elektritootmise kasumlikkuse juba ilma subsiidiumideta.
Teise sammuna tuleb siduda toetus turuhinnaga. Mis on ka uues Elektrituruseaduse eelnõus sees. Küsimus on, mis tasemelt toetus ja hind panna omavahel seosesse. Ilmselt aluseks saaks olla 2007. aastal toetuse suuruse määramisel võetud suhe – reguleeritud hind 29,4 EUR/MWh ja toetus on 53,7 EUR/MWh. Ei ole ju kuidagi loogiline, et kui müügihind on 40-50EUR/MWh, siis toetuste tase on sama.
Kolmandaks oli Eesti võetud kohustus taastuvenergia osakaalu suhtes 2010. aastal 5,1%. 2010 saavutasime peaaegu 10%-lise taastuvenergia taseme. Ilmselt oleks üldse põhjust toetada sellises ulatuses taastuvenergiat, kui meil riiklikult võetud eesmärkide saavutamiseks seda oma energiaportfelli on vaja.
Kokkuvõttes -ühiskonnas on teisigi tähtsaid asju peale taastuvenergia edendamise. Näiteks majanduse konkurentsivõime. Mis kasu oleks mitmekordselt ületatud „rohelisuse“ saavutamisest kui elektrihind on nii kallis, et tööstus kolib Eestis ära!? Kui me aga juba oleme rohelisuses kõvad tegijad, peaksime oskama seda müüa Eesti eduloona, sest paljud Euroopa riigid alles otsivad mudelit, kuidas taastuvaenergia osakaalu kiiret kasvu saavutada
