Elektrisüsteemi juhtiva ettevõtte juhina jälgin mõõduka tähelepanelikkusega avalikku arutelu energeetika teemade osas nii globaalselt kui Eestis. Oodatavalt on tõusnud Eestis antud teema sügisest alates avalikkuse tähelepanu all olevate teemade edetabeli tippu. Vähemalt vormiliselt.
Kahjuks kipuvad asjad minema tihti sassi. Nii nagu paljudes valdkondades pitsitab ka meid energeetikas asjatundjate puudus, kes suudavad teadmispõhiselt usutava bluffi asemel kaasa rääkida. Kuna Euroopa visioon on tagada energiavarustuskindlus läbi toimivate ja integreeritud turgude, siis see tingib energiamajanduses Eesti kiire rahvusvahelistumise. Näitena võiks tuua kasvõi üleeuroopalise elektri- ja gaasisüsteemihaldurite koostöö, mis koos eesmärgiga – ühtsed Euroopa Liidu energiaturud ja -võrgud – jõuab lõpuks läbi regionaalsete ühinemiste ühtsete üleeuroopaliste võrguorganisatsioonideni. See seab pädevusele hoopis teise lati. Ja meil on sellest integratsioonist võita – me oleme Kesk-Euroopa, Põhjamaade ja Venemaa võrkude-turgude integreerimisel just täpselt ristteel.
Eesti energeetikas on võimalik puude taga näha metsa asetades see Euroopa Liidu energeetikapoliitika konteksti. Miks me midagi teeme? Kuna energeetika on väga pika planeerimis-tasuvuse tsükliga sektor, siis siin on eriti oluline teha õigeid asju õigesti. Seni kuni puudub etteennustatavus tuleviku suhtes areng seisab või teeb vähikäiku.
Lahendused tuleb asetada mitte tänasesse, vaid tulevasse konteksti. Seetõttu peab võtma tulevikutrende arvesse tänaste otsuste kujundamisel. Näiteks, kas kümne aasta pärast kujundab EL energeetika poliitikat domineerivalt ikka eelkõige kliimamuutustega võitlemise poliitika või on majanduslik konkurentsivõime muutunud tänasest kaalukamaks kriteeriumiks? Samas ei tohi lasta ennast pimestada hetkelistest moodidest ja müütides. Näiteks kogu nutivõrgunduse arendamisega seonduv. Kas potentsiaalset tohutud investeeringud tootmise-tarbimise paremaks kohandamiseks läbi tarbimise turupõhiselt paindlikumaks muutmise on ikka sotsiaal-majanduslikult tasuvad? Millise põlvkonna nutivõrgundusega üldse minna kaasa, et mitte koormata tarbijaid mõttetute investeeringute kinni maksmisega?
Ilmselgelt peaks olema Energiamajanduse riiklik arengukava 2020. aastani, mille Riigikogu kinnitas eelmisel aastal, energeetika teemalist debatti raamistav strateegiline dokument. Nii kahjuks ei ole. Kui EL-i energeetikapoliitika on Eesti energeetikapoliitika, siis kuidas me osaleme tõhusalt sealses poliitika kujundamise protsessis ja kuidas korraldame kodus asjad selliselt, et meil oleks laialdast konsensust omavad Eesti positsioonid sõlmküsimustes juba ex ante olemas.
Mitte poliitikas osaleva inimesena, kuid siiski poliitikat mõistvana, tahaksin alljärgnevalt anda väikse energeetika võtmevaldkondade ja seal olevate põhiküsimuste sõnastiku aitamaks ilmselt valimiste eel ilmselt veelgi teravamaks muutuvat arutelu energeetika üle korrastada ja muuta seda paremini sihistatuks. Need märksõnad ei pretendeeri kõikehõlmavusele. Vastupidi – nad lähtuvad avalikust arutelust endast.
Gaasituru liberaliseerimine
Eesti teadlik poliitika on olnud vähendada maagaasi osakaalu kasutatavate kütuste hulgas, seda põhjusel, et meil on üks tarnija ja varutuskindluse ning hinna riskid kõrged. Maailmas on gaasimajanduses seoses mitte-konventsionaalse ja veeldatud gaasi arenguga toimunud põhimõtteline murrang. Tuginevalt nendele arengutele tasub Eestil asuda kujundama regionaalset maagaasiturgu, mille läbi murda Gazpromi hinnamonopol ja võimaldada Eesti tarbijale juurdepääsu globaalsele gaasiturule läbi alternatiivsete tarneahelate tekkimise. Arvestades torugaasi ja veeldatud gaasi hinnaerinevust ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangut, et veel järgmised 10 aastat jäävad gaasihinnad võrreldes nafta hindadega madalaks, siis tagab see tarbijatele perspektiivis paremad hinnad ja suurema varustuskindluse.
Gaasituru arendamine loob eelduse Eesti-Soome ühenduse BalticConnector ehitamiseks, mis teeb majanduslikult teostatavaks veeldatud gaasi importterminali rajamiseks Läänemere põhja ossa. Arvestades nii Soome kui Baltikumi integreeritud turgu siis oleks antud terminal majanduslikult kõige efektiivsem, ja loomulikult laiema majandusarengu seisukohalt meile kõige atraktiivsem, rajada Eestisse.
Elektrituru arendamine
Eesti elektrituru avamine ja elektribörsi käivitamine on olnud edulugu. Ei ole olemas aga Eesti turgu, on ühine Põhja-Balti elektriturg, mis peaks tagama tootjatele võimaluse maksimaalselt kasutada oma tootmisvõimsusi elektri tootmiseks ja tarbijatele igatunniselt parima elektrihinna. Elektrituru muutmiseks tõeliselt toimivaks konkurentsituruks koos piisava likviidsusega on vaja hoida initsiatiivi Nord Pool Spot elektribörsi laienemiseks Lätti ja Leetu, samuti täiendavad ühendused Soomega (Estlink 2) ja kolmas Eesti-Läti ühendus.
Elektrituru efektiivne toimimine ei ole aga võimalik ilma piirangute seadmiseta Euroopa Liidu välistest riikidest lähtuvale ebaausale konkurentsile, mis lähtub CO2 hinna puudumisest, madalamatest kütuse hindadest ja väiksematest ohutus- ja keskkonnanõuetest nendes riikides. Loomata selgust kolmandate riikide elektri käsitlemise suhtes EL-i elektriturul ei tehta Balti riikides ühtegi suuremahulist investeeringut uute tootmisvõimsuste rajamisse ilma subsiidiumideta.
Energiatõhusus
Globaalses skaalas on energiatõhusus üks võtme märksõnu energeetikaalases avalikus arutelus. Eestis on olnud see teema peamiselt kortermajade energiasäästu, kaugküttesüsteemi jms valguses käsitletud. Tegelikult on see teema aga keskne paljude riikide avalikes aruteludes just oma väga tugeva hoiakuid ja väärtusi kätkeva sisu tõttu. Kui me tahame olla tulevikkusuunatud ühiskond siis avalikes arutelus peaks oluliselt enam just domineerima strateegilised teemad nö. raha jagamise teemade kõrval.
Energiainfrastruktuuri projektid
Eesti koos Läti, Leeduga on suuresti isoleeritud ülejäänud EL-i energiainfrastruktuurist ja ajaloolistel põhjustel tugevalt seotud Venemaa energiavõrkudega. Turgude integreerimiseks on vaja ühendusi.
Eesti elektrisüsteem on täna üks osa Venemaa ühendatud elektrisüsteemist. Strateegiline eesmärk on ühendada ennast sünkroontööst Venemaaga lahti ja hiljemalt 2025+ liituda Kesk-Euroopa sagedusalaga.
Seega Pan-Balti elektri- ja gaasivõrkude rajamine nö Läänemere ringi kontseptsiooni põhiselt, mis on ühendatud ühest otsast Poolaga, teisest otsast Soome-Rootsiga on eelnevalt toodud eesmärkide saavutamise võti.
Subsideerimine
Peame töötama selle nimel, et nii Eesti kui kogu EL suudaks perspektiivis liikuda välja toetustepõhisest energiatootmisest.
Ehitada tuleb neid elektrijaamasid, mis on konkurentsivõimelisemad. Näiteks rääkides elektritootmise suurtest baaskoormusjaamadest, siis ilma subsiidiumiteta ja luues juurdepääsu globaalsele gaasiturule võib pilt võrdluses kombineeritud tsükliga gaasijaamad, põlevkivi jaamad, tuumajaam oluliselt muutuda. Ja tulgu see jaam, mis pakub tarbijatele odavamat energiat.
Taastuvenergia toetust on vaja täpselt nii palju kui riigil on vaja võetud kohustuse – 25% primaarenergiat taastuvallikatest 2020 – saavutamiseks. Taastuvenergia toetuste määra on aga põhjust vaadata üle selles ulatuses, mis oli 2007. aastal toetuste määra arvestamisel aluseks olnud reguleeritud elektrihinna ja tänase turuhinna vahe. See on õiglane nii tootjate kui tarbijate suhtes. Tarbijad ei pea maksma nii kõrget subsiidiumi kui kallist turuhinda.
Taastuvenergia
Kui me tahame taastuvenergiat toetada Eestis võrreldes võetud EL eesmärkidega enam peab arutelu raskuskese liikuma toetuste määradelt-ulatuselt sisulistele valikutele. Miks EL on kliimamuutustega võitlemise ja energiajulgeoleku poliitika raames sellised eesmärgid üldse seadnud ja mis on meie ühiskonna käsitlus üldse kliimamuutuste ja energiajulgeoleku küsimustes?
Tootmise piisavus
Energeetika arengukavas on toodud eesmärk katta Eesti tiputarbimine koos 10% varuga Eestis asuvate tootmisseadmetega. Peame endalt küsima, mis on selle sotsiaal-majanduslik hind ja kas seda ambitsiooni on otstarbekas hoida, kui me investeerime miljardeid paremate ühenduste loomiseks ja turgude integreerimiseks. Kas ühiskonnal tasub subsideerima tootmist, mis turupõhiselt pole konkurentsivõimeline? Kui rääkida kodumaiste fossiilsete kütuste kasutamisest siia juurde, siis põlevkivile on täna kordades efektiivsemaid rakendusi kui otse ahju ajada.
Tuuleelektrijaamad
Tuuleelektrijaamasid ei peaks üldse eraldi käsitlema, aga kuna neist on olnud palju juttu, siis kolm märksõna. Esiteks, 84 s/KWh subsiidiumi ja 600 GWh maksimaalse mahu juures arvestades tänast turu hinda pannakse Eestis püsti nii palju tuuleelektrijaamasid, kui meil on vaja taastuvenergia eesmärkide täitmiseks. Teiseks, Eesti taastuvenergia toetuste põhiselt ei tule kunagi avamere tuuleelektrijaamasid, need saavad tulla ainult tuginedes rohelisusega kauplemise süsteemi käivitumisele vms. Kolmandaks, elektrisüsteemiga on tehniliselt võimalik sisuliselt tuulikute tootmist piiramata Estlink2 ja toimiva bilansituru olemasolul liita tänase toetuse taseme juures kõik tuulikud, mis on majanduslikult tasuvad.
Kokkuvõttes. Paljude eelnevate küsimuste vastused taanduvad ühiskonnale vastuvõetava tasakaalu leidmisele varustuskindluse ja majanduse konkurentsivõime vahele. Kas tahame väga kõrget varutuskindlust, kus näiteks elektrimajanduses oleks Eesti tiputarbimine koos 10% varuga tagatud Eestis asuvate elektrijaamadega, need töötaksid kodumaisel kütusel jne, mis toob endaga kaasa samuti väga kõrge elektri hinna või oleme teatud osa varutuskindlusest valmis turupõhiselt ära andma ja nautima hoopis odavamat elektri hinda ning sellega kaasuvat ülejäänud majanduse konkurentsivõimet. Mina olen turu ja ühenduste usku.
