Gaasiturg väärib arendamist

Juba on alanud avalikud arutelud sellest, mis võiks olla Eesti järgmise perioodi eesmärgid. Olen skeptiline, kas need eesmärgid saavad olla enam nii makroskoopilised nagu seda oli liitumine euroatlantiliste organisatsioonidega või ühiskonna konsolideerimine eurole üleminekuks. Pigem on järgmise etapi eesmärgid oma olemuselt konkreetsemad ja valdkondlikumad.

Siiski, üheks läbivaks teljeks, mis võiks Eesti järgmisi suuri eesmärke iseloomustada, on meie võrkude liitmine lääne-Euroopa vastavate võrgustikega. Mõned kuud tagasi Euroopa lennuliikluse sassilöönud tuhapilv näitas meie isoleeritust Euroopa maismaatranspordi võrkudest. On selge, et selle võrguga ühinemine on vägagi ressursimahukas, kuid on näha, et valmisolek küsimusega tegeleda on kõrgem kui kunagi varem.  Elektrivõrkude integreerimist Euroopa võrkudega oleme jõuliselt alustanud, aga pikk tee on veel minna. Lisaksin siia loetellu ka meie gaasivõrgu, mille isoleeritus on nii majanduslikult kahjulik kui ka julgeolekuliselt probleemne. Tõsi, see probleem kummitab lisaks meile veel paljusid Euroopa riike. Baltikum, Soome, Slovakkia ja Bulgaaria sõltuvad pea 100 % ulatuses Venemaa gaasist.

Juba rohkem kui aasta tagasi kiitis Euroopa Liit heaks nn Kolmanda Energiapaketi, mis näeb ette Euroopa maagaasi ja elektrienergia turu edasise liberaliseerimise ja tarbijate õiguste tugevdamise.

Liikmesriikidele anti kolm võimalust gaasi ja elektri tarnimise ja tootmise eraldamiseks ülekandest. Kas täielik omandisuhete eraldamine, sõltumatu süsteemihalduri mudel või sõltumatu ülekandehalduri mudel.

Energiapaketi maagaasi liberaliseerimise direktiivi tähtsaim osa käsitleski omandi eraldamist võrgust, mis otseselt takistab integreeritud ettevõtjatel omada huve nii maagaasi tarnimises kui edastamises. Eristamine on otseselt tarbijate huvides, sest tekib konkurents, mis soosib suuremaid investeeringuid ja paremaid hindu.

Mina olen gaasi tarnija ja võrguhalduri funktsiooni lahutamist kogu aeg ka Eesti kontekstis väga mõistlikuks pidanud. Õigupoolest pidasin seda plaani juba siis otstarbekaks, kui Eesti otsustas koos Balti riikide ja mõne teise liikmesriigiga paar aastat tagasi taotleda maagaasi ühiseeskirju käsitleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi  menetlemisel erandit ülekandesüsteemi halduri omandilise eraldamise suhtes. Muide Leedus blokeeris toona parlament hilisema menetluse käigus vastava valitsuse ettepaneku, pidades seda majanduslikult kahjulikuks.

Toonase erandi taotlemise aluseks keskseks argumendiks oli arusaam, et kuna meil on ühendused ainult Venemaa süsteemiga, on üks tarnija, siis on paratamatu ka temaga seotud ülekandevõrgu ja müügiorganisatsiooni olemasolu. Selline situatsioon aga just soosibki status quo säilimist.

Tänaseks on nii valitsus kui ka Riigikogu oma positsiooni muutmas ja avaliku info kohaselt võib eeldada, et parlament võib sügisel monopolide ohjeldamise seadust menetledes võtta ette ka gaasituru liberaliseerimise.

Miks see samm on Eesti kontekstis põhjendatud?

Gaasivõrgu omaniku eraldamine importijast on oluline ennekõike Eesti ühiskonna ja majanduse üldiste huvide seisukohalt.

Tarnevõrk tuleb müüjast eraldada eelkõige varutuskindluse seisukohast vaadatuna. See saam looks eeldused, et ka maagaasi turg muutub toimivaks konkurentsituruks. Elektri puhul oleme me sellega teatavasti edukalt alustanud ja võimegi näha tulemust- toimiv konkurentsiturg toob rohkem tarnijaid. Seniks  kuni võrk on aheldatud vaid ühe monopoolse müüja külge, pole uued tulijad meie turust kindlasti vajalikul määral huvitatud. Konkreetsemalt rääkides võimaldaks kõnealune samm kindlasti tugevdada meil oma positsiooni regiooni teenindava vedelgaasi terminali rajamiseks Eestisse. Üheks takistused LNG terminali toimimisel Eestis ongi gaasi põhivõrk, mis ei võimalda täna vedelgaasi transportimist. Just seetõttu on Leedu, Eesti konkurent regionaalse LNG terminali rajamiseks, täna juba põhivõrgu riigistamise otsuse langetanud.

Energiajulgeoleku aspektist vaadatuna,  tähendaks see samm ka rohkem ülepiirilisi ühendusi. Leedu ja Eesti positiivne eeskuju võib anda tõuke kogu regioonile Gaszpromi omanduses olevate ülekandesüsteemi operaatorite lahutamiseks müügi tegevusest ja seeläbi luua eeldused Läänemere gaasiringi tekkeks. Olukorras, kus Poola ja Rootsisse planeeritakse ulatuslikku kildagaasi tootmist, on uute ühenduste loomine vägagi aktuaalne.

Gaasi tarnevõrgu eraldamise poolt räägib veel terve rida argumente. See tooks kaasa ka rohkem väikseid jaotusvõrguettevõtjaid, mis tähendaks taaskord survet investeerida infrastruktuuri. See tähendaks aga ka võrgu ulatumist hõredamalt asustatud regioonidesse, kuhu täna gaasitarned ei jõua. Väheoluline pole ka see, gaasiäri vertikaalse liini lõhkumisena laieneks maagaasi alane oskusteave tõenäoliselt palju ulatuslikumalt teistesse sfääridesse, mis võib luua majandusele tervikuna uusi võimalusi.

Turu liberaliseerimise vastastelt on olnud kuulda juba argument, mille kohaselt järgneb põhivõrgu eraldamisele monopoolse importijast hinnatõus. On üritatud tuua ka seda paralleeli, et põhivõrgu eraldamisel Eesti Energiast tõusis elektrienergia hind ja edaspidine energeetika turupõhisemaks muutmine  on seetõttu mõttetu. Selline arusaam ja väited on väärad. Eestis hakkas 1.aprillist teatavasti teatud ulatuses kehtima elektrienergia vabaturg. Vabaturul võivad tõepoolest hinnad lühiajaliselt tõusta, kuid pikaajaliselt on turu mõju hindadele igal juhul positiivne. Sama loogika peaks kehtima ka gaasi puhul. Eurostati arvutuste kohaselt, alates 1998. aastast, kui Ühendkuningriigi, Hispaania ja Rootsi gaasiturud liberaliseeriti, on hinnad tõusnud 6%, samas kui “suletud” turgude gaasi hinnatõus on kohati kuni 30%.

Seega, valitsuses küpsev gaasituru liberaliseerimise plaan on hea plaan. Nii üksiktarbijale hinna mõttes, kui süsteemile varustuskindluse ja energiajulgeoleku mõttes. See väärib kindlasti arutelu Riigikogus.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.