2009. aasta eelarve eelnõust kirjutamist tuleb alustada pilguheitmisega eelarve koostamise protsessile. Eelarve koostamise protsess oli liialduseta katastroof. Seda on tunnistanud valitsuskabineti liikmed ka ise. Sellise eelarve koostamise protsessi tulemusena saigi sündida ainult nurisünnitis, mitte rahuldav 2009. aasta eelarve eelnõu. Eelarve koostamisel jäid nii asjaosalistele kui kõrvaltvaatajatele ebaselgeks nii eelarve koostamise põhimõtted, eesmärgid kui koostamise meetod. Eelarve formeerus omasoodu, ilma pea või rahandusministri poolse juhtimise, ja initsiatiivita pakkuda läbi 2009. aasta eelarve välja lahendusi Eesti ees seisvatele struktuursete probleemidele. Just initsiatiivi puudus kasutada majanduslangust kui võimalust muutusteks on minu suurim etteheide istuvale valitsusele. Kas selle põhjuseks on rumalus, mõttelaiskus või päevapoliitiline kaalutlus hoidude keerukatest ja potentsiaalselt ebapopulaarsetest otsustest jääb ebaselgeks.
Üks on aga kindel, eelarve on valitsuse dokument ja valitsus ei saa eelarve koostamist delegeerida ei nirkidele, krokodillidele või ninasarvikutele. Kui neil elukatel on visioon, ja valitsusel ei ole, Eesti arengust ja selleks vajalikest valikutest, peab Ansip astuma tagasi ja andma võimalusel moodustada valitsus mõnel krokodillil või ninasarvikul. Millist riigi fiskaalpoliitikat tähendaks aga loomade invasioon Stenbocki majja ajab päris külmavärinad peale.
Riigieelarve on oluliselt enam kui exceli lehekülg tulude-kulude ja finantseerimistehingute numbritega. Riigieelarve on Riigikogu poolt loodav riigi tegevusplaan järgmiseks aastaks. Plaan tähendab selgeid eesmärke ja konkreetseid tegevusi seotuna vahenditega nende eesmärkide saavutamiseks. Kas Eesti riigil on üldse sellise plaani kavand 2009 aastaks? Aus vastus on, ei ole. Ja selle põhjuseks on ühe tähtsa poliitika nagu eelarvepoliitika puudumine riigis. On erinevaid eelarvestamise metoodikaid. Alates 1999. aastast on üritatud Eestis liikuda pidevalt tekke- ja tegevuspõhise mitme aastase eelarvestamise poole. Kahel viimasel aastal on aga täielikult loobutud eelarvestamisest kui mõtestatud tegevusest. 2008. aastal igale maailmas toimuvat mõistvale inimesele mõistmatus optimismis ja 2009. aastal suures käpardlikkuses on tegeldud üksikute poliitiliste projektide rahastamise korraldamise mitte eelarvestamisega. Nüüdseks kujutab eelarve endast lihtsalt eklektilist loetelu üksikutest poliitilistest projektidest riigi rutiinsete tegevuskulude foonil. See pole eelarve nagu ta olema peaks.
Seni kuni eelarves ei ole suudetud süsteemselt seostada eesmärke-tegevusi koos planeeritavate tulemuste ja vajalike ressurssidega prevaleerib kogu riigis keskendumine protsessis osalemisele mitte tulemuste saavutamisele. See mõtteviis hakkab eelarvest pihta. Kui eelarve ei ole orienteeritud sooritusele ei suuda me saavutada riigis ei kuluefektiivsust ega ka ressursside paigutuse efektiivsust. Osalemisele ja olemisele, saavutamise ja huvide realiseerimise asemel suunatud organisatsiooni kultuuri puhul ei jätku meil tänase maksukoormuse ja isegi potentsiaali põhise majanduskasvu juures ressursse riigi tegevuse finantseerimiseks.
Rahandusministeeriumi hääbumine
Kindlasti mitte ainus, aga üks oluline tegur, miks 2008 ja 2009 aastal on riigis puudunud eelarvepoliitika, on Rahandusministeeriumi hääbumine. Ma ei pea üldiselt heaks tavaks, et eelmine minister kommenteerib järgmiste personali- ja organisatsioonikorralduslikke samme. Aga erakordselt rumalad sammud, nõuavad erakordset reaktsiooni. Usun, et tean millest räägin. Alustasin 1996. aastal ministeeriumis koosseisuvälise spetsialisti ametikohalt ja olin kõik need aastad ministeeriumiga seotud kuni lahkumiseni 2005. aastal rahandusministri toolilt. Tugev Rahandusministeerium on aegade jooksul hoidnud Eesti riigis ära hulga lollusi. Kõik see, mis toimub Rahandusministeeriumis ei ole seega mitte ainuüksi ministeeriumi organisatsiooni või personalikorralduslik küsimus, vaid omab olulist mõju riigi eelarvepoliitikale. Haldussuutlikku Rahandusministeeriumi tähtsust eriti tänastel enneolematult ettearvamatutel aegadel finantsmaailmas on keeruline ülehinnata. Toimiv Rahandusministeerium on Eesti riigile oluline. Kõik sammud, mis organisatsiooni ja personalikorralduslikult on 2005. aasta kevadest astutud, ei ole täitnud seda eesmärki, vaid on ministeeriumi oluliselt nõrgendanud ja suunatud varasema organisatsiooni ja kultuuri lammutamisele. Neid vilju olemegi saanud osaliselt maitsta 2009. aasta eelarve erakordselt nigela koostamise juures. Sama ilmekas näide olukorrast on seotud ettevõtete tulumaksuga, 2 kuud enne 2009. aasta algust ei ole selge milline ettevõtete tulumaks hakkab 1. jaanuarist ettevõtetele kehtima. Need näited on otsene tagajärg tegevusele, millega on hävitatud organisatsiooni kultuur ja vaimsus, mis kujunes välja aastatega ja mis muutis Rahandusministeeriumi üheks efektiivsemaks ja tugevaimaks ministeeriumiks riigis. Paljud inimesed on lahkunud, paljud kavatsevad lahkud, paljud on demotiveeritud toimuva jama tõttu.
Ühe lauaga löömine
Valitsuse valik kulusid piirata piirsummade kaudu mööda mehaanilist „ühe lauaga löömise“ teed – kõigilt valitsemisaladelt ühe protsendiga, oli rumal ja ebaintelligentne lähenemine tänases olukorras.
Protsendiga kärpimine oleks hea lähenemine tavalises majanduskonjunktuuris, kui tahetakse lihtsalt tekitada survet valitsussektori kulude suurema efektiivsuse saavutamiseks. Seekord on aga olukord keerulisem, ainult pool meie probleemi tuleb maailmamajandusest, teine pool lähtub meie enda senise majandusstruktuuri jätkusuutmatusest. Realiseerumas on risk, millest olen korduvalt kirjutanud. Tekkiv negatiivne võimendus läbi Euroopa majanduse kasvu pidurdumise ja meie seniste üleminekuühiskonnale omaste majandusmootorite ressursi üheaegse ammendumise. Kahe sellise laine liitumisel võib tekkida tapjalaine, mis paneb meie sotsiaal-majandusliku elujõulisuse tõsiselt proovile. Seetõttu ei oleks pidanud selle aasta eelarve tegemine olema mitte ainult võitlus tänavuse aasta eelarve tasakaalu eest, vaid eelkõige lähtuma ambitsioonist kujundada eelarve ümber uute arengueelduste tekkimise toetamiseks.
Seega oleks tulnud valitsusel eelarvet koostades saada hakkama samal ajal kolme eesmärgi saavutamisega. Esiteks, anda tugev signaal Eestist välja meie suutlikkusest korrigeerida eelarvepoliitikat vastavat majanduskonjunktuuri muutustele. Teiseks, suurendada valitsussektori tegevuse efektiivsust, suuta väiksema rahaga sama paljude ülesannetega toime tulemine kui seni planeeritud. Kolmandaks, intelligentne kulude kärpimine, muutes eelarve kulude proportsioone selliselt, et eelarve toetaks majanduse restruktureerumist.
Valitsuselt oleks oodanud vähemalt mõnda põhimõttelist initsiatiivi alljärgnevates valdkondades koos eelarve kavandiga. Need ei oleks kindlasti enamuses andnud rahalist kokkuhoidu 2009. aastal, isegi pigem vastupidi. Kuid hoopis teine olukord on käsitleda reformide ülemineku kulusid tasakaalu väliselt kui lasta lihtsal teelarve defitsiiti. Esiteks, hariduses seada printsipiaalselt esikohale hariduse kvaliteet ja inimese loovuse arendamine meie haridussüsteemis. Parim pikaajaline majanduspoliitika on hea hariduspoliitika. Teiseks, tervishoid suurel määr kindlustuspõhiseks ja maksed isikustatuks nö tervisekontode süsteemi rakendamine. Kolmandaks, sotsiaaltoetuste puhul liikuda laustoetamiselt rangele vajaduse põhisele toetamisele. Neljandaks, regionaalhalduse ümber kujundamine. Viiendaks, lahendused energeetikas. Ja seda rida võiks jätkata. Tõin mõned valdkonnad märksõnadena välja vastuseks kriitikale, et pole valdkondasid ja ideid, kus mida teha. Ideed on olemas, valitsusel pole 2009. aasta eelarve tegemisel jõud hakanud lihtsalt tõsistele asjadele peale.
Eelarve on defitsiidis
Kahjuks peab möönma, et vaatamata korduvatele lubadustele valitsuse poolt esitada tasakaalus eelarve, on 2009. aasta eelarve kavandi tasakaal fiktsioon. Eelarve ei ole tasakaalus kui teda nimetata tasakaalus olevaks, vaid kui eelarveaastal laekuvad tulud katavad kulusid.
2009. aasta lõpuks võib sellest nö tasakaalus eelarve eelnõust lähtuv valitsussektori defitsiit küündida üsna 3% Maastrichti defitsiidi kriteeriumi lähedale. 2009. aasta eelarve „õhk“ tuleb eelkõige kolmest allikas. Neist esimene on rahandusministeeriumi suvine tulude prognoos, mis on liiga optimistlik isegi 2,6protsendise majanduskasvu juures. Sellist majanduskasvu me järgmisel aastal lihtsalt ei näe. Nii nagu majanduse kasvufaasis kasvasid laekumised kasvuga võrreldes suhteliselt enam, nii vähenevad ka majanduse languse faasis laekumised kasvu peatumisest kiiremini. 91,6 miljardit krooni tulusid ei olnud seetõttu eelarve koostamiseks õige tulude platvorm.
Lisaks on viimase kuu jooksul leitud umbes seitsmes miljardis kroonis lisatuludes suur kogus näilisi tulude katteallikaid. Võtame või ettepaneku vähendada esialgu omavalitsuste planeeritud defitsiiti 800 miljoni võrra või tõsta tulusid riigivara müügist. Kas tõesti usub keegi, et tuleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste eel suudavad nad vähenevate laekumiste valguses veelgi oma kulusid kokku tõmmata.
Ma väga loodan, et arvestuslikes kulud ei ole teadlikult alla planeeritud. See on rahandusministri otsene vastutus, et eelarvesse planeeritud arvestuslike kulude summad katavad 2009. aastal tegelikke laekumisi.
Võimalik suur defitsiit 2009. aastal on tagajärg lähenemisele, et tulusid ei tohi planeerida kuludest lähtuvalt. Eelarvet ei tohi teha tagasiarvetuse põhiselt. Kulud on teada, ja siis arvestatakse kui palju on vaja ühe või teise maksu-aktsiisi määra tõsta, eelarve tulude laekumist suurendada, et tulud kataksid kulusid.
Olen aastate jooksul palju kirjutanud ja rääkinud Eesti euroalaga liitumise majandus- ja julgeolekupoliitilisest tähtsusest. Kuna majanduskasvu peatumine või taandareng ja seeläbi konvergentsi seiskumine rikkama osaga EL-st sisuliselt nullivad enamuse nõudluspoolseid inflatsioonitegureid, siis selle tagajärjel muutub Maastrichti inflatsiooni kriteeriumi täitmine, ise mitte midagi tegemata, varasemaga võrreldes realistlikumaks. 2009. aastal võib aga juhtuda negatiivse majanduskasvu tingimustes, et täidame küll inflatsioonikriteeriumi, kuid ei suuda täita eelarve defitsiidi kriteeriumi. See oleks järjekordne katastroof.
Kokkuvõte. Küsisin endalt seda artiklit kirjutades korduvalt, kas on midagi positiivset ka selle eelarve eelnõu juures. Ja üks asi on, Lätis on veel hullem. Aga kui me juba nüüd sügisel ei alusta struktuursete reformide ettevalmistamisega, siis see valitsus 2010 aasta eelarvet alla 3% defitsiidiga kokku ei pane ja olemgi järgmisel aastal Läti.
