Ainsa adekvaatse vastusena süvenevale kriisile on seni saavutanud laiema konsensuse eesmärk liituda euroalaga. Sügiseks võime leida ennast olukorras, kus suurele osale ühiskonnast on jõudnud kohale arusaam, et euroalaga liitumise järjekordne katse on luhtunud. Kas meil on siis olemas plaan B? Ei ole.
Tasub karta olukorda, kus euroalaga liitumise ebaõnnestumise ja alternatiivse adekvaatse plaani puudumisel toimub ühiskonna tugev emotsionaalne kokkukukkumine. Eesmärgi kadumine kriisis lükkab meid veelgi sügavamasse ebamäärasusse.
Plaani B vajadusest on vähe räägitud. Pikemast plaanist on üldse ad hoc eelarvekärbete kõrval vähe räägitud. Meeldiv erand on olnud siin nö valge paberi töörühma seltskond, kus on viimastel kuudel nende teemade üle arutatud. Tahaksin alljärgnevalt markeerida ära teatud minu visioonis olulised pidepunktid plaanile B, mis on osaliselt leidnud kajastamist juba valges paberis.
Esiteks, tuleb küsida, miks euro on olnud oluline? Esmane eesmärk läbi euroalaga liitumise on olnud suurendada majanduskeskkonna usaldusväärsust ja teha Eesti kapitalile magusamaks. Teisena vahetuskursi riski lõplik maandamine. Plaan B peab täitma sama eesmärki. Minu jaoks on plaan B põhimõtteliste mitte-konventsionaalsete lahenduste plaan meie senise arengu suhtes. Ja põhimõttelisi muutusi on muuseas meil vaja nii euroga kui eurota. Euroalaga liitumine lihtsalt tasandab muutuste kiiruse ja radikaalsuse vajaduse. Mis võib olla isegi pikemas vaates halb. Ainult kriis annab platvormi nii ulatuslikeks muutusteks kui uuele heaolu kasvu mudelile aluse panemiseks on vaja.
Plaan B peab olema eelkõige ühiskonna suurema efektiivsuse plaan. Nii kuluefektiivsuse kui ressursside paigutuse efektiivsuse plaan. Ehk nii plaan teha asju paremini kui plaan teha õigeimaid asju. Ühiskonnas tervikuna. Alates inimeste enda elukorraldusest, lõpetades riigiga. Tänaseks 45% tasemele kasvanud riigi kulutused SKP-st tuleb saada ilma suuremate järgiandmisteta avalike poliitikate eesmärkides läbi suurema tõhususe ja mõjususe tagasi 35% rajajoone alla. Suuremat heaolu ümberjaotamist ei saa me ilma tööinimeste huve rängalt riivamata endale lubada. 2009. aasta II lisaeelarve on kujukas näide, mis hakkab maksude, aktsiiside ja riigivõlaga juhtuma kui proovime asuda finantseerima 10% üle jõu käivat riigi kulubaasi.
Riigi tegevuse drastilise efektiivsuse languse taga „headel aegadel“ on olnud erakondade keskendumine üksikute sihtrühmade huvide maksimaalsele teenindamisele ilma laiema perspektiivita. Maksuvabastuste, sotsiaaltoetuste, pensionide kuni vanemahüvitiseni välja, mahud on kasvanud just erakondade lühiajalise poliitilise kasu saamise nimel üle ühiskondlikku rikkust arvestava efektiivsuse taseme. Erakonnad on võidelnud sihtrühmade eest kitsarinnaliselt ja pimesi. Uskudes, et teatud primitiivsed poliitilised märgid, näiteks pensionid kahekordseks, tulumaksuvabastus esimesest lapsest, õpetajate palk kahekordseks, vanemahüvitis kahekordseks jne tagavad antud sihtrühma jäägitu toetuse.
Plaani B realiseerumine osutub mastaapselt Eestis võimalikuks kui märgipõhine poliitika ja seda kandvad erakondade spindoktorid poliitikas pankrotistuvad. Poliitika käsitluse lähtekoha muutus toimub läbi kehtiva poliitilise paradigma pankroti.
Tooksin alljärgnevalt 8 põhimõttelist muutust, mis tuleks süvenevat kriisi kasutades läbi viia ja miks peaksid plaanis B sisalduma.
1. Avatum ja rahvusvahelisem Eesti
Eesti on formaalselt rahvusvaheliselt integreeritud riik. Mõttemudelite, hoiakute ja tegevuse mastaapsuse tähenduses toimime tihti aga isoleeritud saarena. Näeme maailma läbi Eesti fookuse, peaksime nägema Eestit aga läbi globaalse fookuse. See annaks lähtekoha siin teha õigeid asju õieti. Selle saavutamiseks peaks muutuma Tallinn oluliselt rahvusvahelisemaks ja avatumaks linnaks oma rahvusvahelise multikultuursel põhineva kogukonnaga. Piisava erikaaluga rahvusvahelise kogukonna teket, mis võimaldaks tuua siia hoopis teisel tasemel teadmisi, kogemust ja kapitali tuleks soodustada alates maksusoodustustes, töölubadest kuni suhtumise muutuseni teistsuguste inimeste suhtes. Ka meie enda noortel, kes harjuvad välismaal õppides palju avatuma, tolerantsema ja erinevamaid võimalusi pakkuvama keskkonnaga oleks siis palju lihtsam teha otsust Eestisse tagasi pöördumiseks.
Riigivalitsemise puhul annaks tihedam rahvusvaheline integratsioon võimaluse teatud avalike ülesannete delegeerida kas regionaalsele või üle-Euroopalisi platvormile. Näiteks teostada konkurentsi, keskkonna, finantsturgude jne järelvalvet regionaalsel alusel loodud ühisasutuste baasil. Näiteks Baltoskandia Konkurentsiamet. Sellest lähtuv mastaabi ja kvaliteedi efekt annab tohutu efektiivsuse võidu. Sama raha eest saab oluliselt enam ja paremat avalikku teenust.
2. Aktiivsem riik
Riigi kui eestvedaja ja suunanäitaja positsioon peab muutuma aktiivsemaks, samas riigi heaolu ümberjaotav osakaal ei tohi suureneda. Aktiivsema riigi üks peamine eeldus on ametnikkonna headel aegadel maad võtnud stagnatsioonist ja mõttelaiskusest välja kiskumine näiteks ametikohtade roteerimise ja avalike konkursside kaudu juba täidetud ametikohtadele.
Aktiivsema riigi positsioon tähendab kindlasti vajadust muuta Eesti administratiivse arhitektuuri muutmine paindlikumaks, võimaldamaks valdkondasid ministeeriumide vahel ümber grupeerida vastavalt muutunud eesmärkidele ja prioriteetidele. Näiteks tingimustes, kus riigi tasandil on eesmärgiks seatud eksport, tuleks Välisministeerium kujundada ümber eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel tõestes Majandusministeeriumist kogu väliskaubanduse kompetentsi ümber Välisministeeriumi.
3. Paralleelvaluuta euro
Kui meil ebaõnnestub täisliikmena euroalaga liitumine, siis tuleb juhul, kui reaalmajandus suudab kulusid tänase krooni-euro vahetuskursi juures piisavalt tagasi tõmmata, olemaks eksporditurgudel konkurentsivõimeline, võtta eurod kroonide kõrval ametlikult paralleelvaluutana ühepoolselt kasutusse. Eesti pidev eurostumine ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel toimub intentsiivselt, sellele tuleb anda ka ametlik raamistik. Maksimaalselt 6 kuuga toimuks täiesti turupõhine muutus kroonilt eurole, kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurosse.
4. Tehingupõhine maksukeskkond.
Tunnistan ausalt, selles poliitikas olen ise teatud ideoloogilises kimbatuses. Kas muuta Eesti maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks sissetulekustest sõltumata, madalate määradega, ilma erandite ja maha arvamisteta? Maksupoliitikal ei oleks majandus- ja sotsiaalpoliitilist eesmärki, vaid ainult riigikassasse raha toomise eesmärk. Või muuta täiesti kurssi ja võtta ambitsioon läbi erandite teha Eesti kapitalile magusaks? Olla paindlik ja pakkuda personaalset lähenemist igale potentsiaalsele investorile?
1,3 miljoniga Eesti vajab majandusarengu taastamiseks kapitali omanikega lähiaastatel 30-40 head deal’i mahus 10-15% SKP-st. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalset maksu- ja administratiivset keskkonda. See eeldab proaktiivset, ise investeeringuid otsivat riiki koos konkreetse ametisikuga, kes selle eest vastutab. Nagu seda tehakse majanduses. Valitsuse tasandil sündinud õiguste – kohustuste pakett võiks jõuda hiljem parlamenti, kus sisuliselt antakse konkreetsele valitsuse tasandil sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega. See on erandite tee, mida oleme püüdnud seni vältida.
5. Hariduse kvaliteet.
Hariduses tuleks kogu vana Res Publica hariduspakett realiseerida. Üldhariduses pearaha süsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende vahelise konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega ettevõtlusorganisatsioonidele ja ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata hulga meie parimaid ajusid välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida läbi neile esitatavate nõuete drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks on igal tasandil Eesti ühiskonnal ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes mitte musklites.
6. Isikustatud tervisekindlustus
Ravikindlustus saab jääda tulevikus ainult osaliselt solidaarseks. Enamuses tuleb üle minna isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamisele, millele laekub enamus inimese sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest. Kolme sambaline raviteenuste rahastamise süsteem – solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, personifitseeritud tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust finantseeritavad teenused ala hambaravi.
7. Vajaduspõhine toetuste süsteem.
Ilmselt on üsna lai konsensus välja kujunenud tänases võimukoalitsioonis lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja asuda hindama toetuse eesmärgist lähtuvalt inimese vajadust antud toetusele. Mis tähendab, et toetuste maksmisel ei võeta arvesse mitte ainult inimeste jooksvaid sissetulekuid, vaid ka temapoolt omatavat vara. Kallist eramut Nõmmel või 50 hektarit metsamaad omav inimene toimetulekutoetust peale teatud ajaperioodi, mis on vajalik oma elukorralduse muutmiseks lähtuvalt sissetulekute muutustest ei pea saama.
8. Heaolu muutusele reageerivad pensionid
Pensionide osakaal riigieelarvest ja SKP-st on kasvanud tasemele, kus ilma laenuta pensionite maksmist finantseerida pole võimalik. Midagi tuleb ette võtta. Üks võimalus oleks pensionid muuta allapoole liikumise suhtes paindlikuks, võimaldades pensioniindeksil muutuda negatiivseks. On loogiline, et kui pensionide ideoloogia on olnud siiani selline, et pensionärid peavad saama osa solidaarselt üldisest heaolu kasvust, peab solidaarsus kehtima ka üldise heaolu languse juures. Praktikas saaks seda teha läbi pensionidele täiendava tulumaksuvabastuse kaotamise või ravikindlustusmakse kehtestamise pensionäridele. Näiteks tulumaksuvabastuse 3000 krooni kaotamisel väheneb keskmine pension ca 10 protsenti ehk 500 krooni. See oleks ilmselt suhteliselt proportsionaalne, arvestades 5-protsendist pensionikasvu.
