Oleme saanud nautida viimased 18. aastat piiride kadumist. Nii regionaalselt kui globaalselt. Täna elame uute piiride tõmbamise ajastul. Kuigi suurte majandustega riikide retoorika on jätkuvalt protektsionismi kriitiline, ei tähenda see, et selle varjus ei tegeleta kapitali, teenuste-kaupade ja tööjõu osas omade-võõraste kasvava eristamisega. Kuhu tõmmatakse piir Euroopas? Kas liikmesriigiti, euroala põhiselt või siiski kogu Euroopa Liitu tervikuna käsitlevana? Kasvava protektsionismi valguses on Lissaboni lepingu kiire jõustamine ja liikumine föderaalsema Euroopa poole Eesti eluline huvi. Ja ilmselt üks võimalus süvenevast heaolu langusest väljuda.
Täna pole mingeid märke, mis annaks alust loota sisulist muutusi ka aprilli alguses toimuvalt G-20 Londoni kohtumiselt. Riigid ja poliitikud on majanduses muutunud keskseks. Poliitikute edu ja ebaedu mõõdetakse valimistel eelkõige koduriigi valija hetke heaolu ja emotsiooni põhiselt. See sunnib poliitikuid valmistama eelkõige oma valijale rõõmu. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.
Kõige kriitilisem on arenevate riikide jaoks, kelle viimaste kümnendite areng on põhinenud odava kapitali impordil, kasvav kapitali protektsionism. Trend peale Lehmani pankrotti kuni tänaseni kinnitab üht – selle kriisi lõppedes on enamus pankasid vähemalt Euroopas ja Ameerikas maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli all. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et see raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte ei viidaks seda raha kuhugi „ülemere-maadesse“. Esimene järeldus on siit, et majanduse arengut Baltikumis suures mahus kapitaliga varustada lähemal viiel aastal läbi kommertspankade võimalik ei ole.
Kasvav vahetuskursi hirm
Fundamentaaltegureid adekvaatselt analüüsimata on tekkinud müüt maailmas Balti makrost kui millestki eriti koletislikust. Selle varjus ujub üha tugevamalt esile vahetuskursi hirm. Kui üldse, siis Baltikumi kapitali investeerides võetakse raha hinda juba potentsiaalse vahetuskursi muutuse risk sisse. Loomulikult pole sellises olukorras mõistliku hinnaga raha võimalik saada. Kirjutan meelega Baltikum, mitte Eesti, Läti, Leedu. Meid vaadatakse koos, ainult meie ise näeme ennast eraldi ja ka tegutseme eraldi. Kokkuvõttes pole see reaalsus Eestile hea. Peame arvestama, et ükski Balti riik ei tule väga palju hiljem, ega ka varem, sellest kriisist eraldiseisvana välja. Maailm on meid sabasid pidi kokku sidunud.
Täna on kindlasti neid, kes ütlevad, et Baltikumi majanduse kohandumiseks tuleb vahetuskursid anda vabaks juba rohkem, kui neid, kes argumenteerivad selle vastu. Eesti jaoks on siin kaks küsimust. Esiteks, kas me suudame kulusid, alates tööjõust ja lõpetades infrastruktuuri kuludega, piisavalt kiirest ja radikaalselt kärpida, et sama vahetuskursiga olla konkurentsivõimelised. Kui jah, siis on kõik see, mida oleme senini teinud ja näinud alles soojendus. Teiseks. Paljud on Eestis lugenud IMFi ja Läti valitsuse lepingut? IMF missioon ütleb seal üheselt, et nad peavad mõistlikuks Läti majanduse kohandumist läbi vahetuskursi muutuse. IMF andis suurimale doonorile Euroopa Komisjonile pika hambaga vahetuskursi hoidmise osas järele. Kui nüüd Läti ei suuda saada hakkama kokkuleppe rakendamisega ja olukorra stabiliseerimisega, mis ilmselt on tõenäoline, siis neil ei ole enam samme varuks ilma vahetuskurssi muutmata. Mida tähendab Läti lati vahetuskursi vabaks laskmine Eesti majandusele? Eriti olukorras, kus teiste kaubanduspartnerite ja konkurentide valuutad on euro suhtes samuti rängalt odavamaks muutunud. See nõuab vahetuskursi hoidmiseks veelgi enam era- ja avaliku sektori kulusid kärpida. Kas oleme enda reaalkuludega suutelised liikuma 2004. aastasse? Igal juhul peame oma heaolu viima tugevasti alla, olgu see siis ettevõtete kulude – inimeste tulude ümbervaatamise või vahetuskursi muutuse kaudu. Ainult see loob eelduse Eesti muutumiseks uuesti kapitalile atraktiivseks sihtkohaks.
Riigi aktiivne roll
Nendes tingimustes on võimalik kapitali Eestisse tuua ainult konkreetsete tehingute põhiselt. Üldist raha pakkumist ei ole. Selleks on vaja Eestit aktiivselt müüa välja riigi ja ettevõtete tasandi. Ja toimivad ainult mitte-konventsionaalsed lahendused meie viimase 10 aasta arengu suhtes. Pigem tuleb ideid ammutada 90ndate aastate algusest. Näiteks ettevõtete tasandil proovida rahastada projekte läbi välispartnerite jms.
Riigi tasandil tuleks Välisministeerium kujundada ümber eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel tõestes Majandusministeeriumist kogu väliskaubanduse kompetentsi ümber Välisministeeriumi. Sellised enneolematult ettearvamatud ajad toovad esile vajaduse muuta Eesti administratiivse arhitektuuri muutmine paindlikumaks, võimaldamaks valdkondasid ministeeriumide vahel ümber grupeerida vastavalt muutunud eesmärkidele ja prioriteetidele.
Meil on vaja üksust, kes hakkaks pakkuma konkreetseid deal’e kapitali omanikele. Üldiste standardtingimuste põhiselt ei liiguta keegi täna suuremat raha. 1,3 miljoniga Eesti vajab 30-40 head kokkulepet kapitali omanikega uue majandusarengu saavutamiseks paari aasta pärast. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalseid lahendusi. Nii nagu seda tehakse reaalmajanduses. Valitsuse tasandil sündinud õiguste – kohustuste pakett investoriga võiks jõuda hiljem parlamenti, kus sisuliselt antakse konkreetsele valitsuse tasandil sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega. See on erandite pakkumise okkaline tee, mida oleme püüdnud seni vältida. Olen olnud ise üks selle lähenemise advokaate. Sellest kriisist me ilma riigi aktiivsema hoiaku ja suuremaid riske riigi tasandil võtmata välja lähema 5-7 aasta jooksul välja ei tule.
Tehingupõhine, iga konkreetse kapitali paigutuse eripära maksimaalselt arvestada püüdev aktiivne positsioon riigi poolt võib tänases väga negatiivse üldfooni valguses aidata siia kapitali tuua. Kapitalita pole arengut, arvestame sellega.
