Kolmanda põlvkonna reform energiamajanduses

Mõne laialt aktsepteeritud stsenaariumi kohaselt kasvab maailma rahvastik 2050 aastaks poole võrra, globaalne SKP on neli korda suurem ning kõik see neelab võrreldes tänasega vähemalt kaks korda enam energiat. Kuidas jääda energianäljases maailmas ellu? „Muutu või sure“ oleks lühike reegel Eesti energeetikale. Energeetika vajab otsuseid, kuidas edasi? Otsustamiseks on kätte jõudmas viimane aeg, parem kehv otsus täna olemasolevate teadmistele tuginedes kui otsustamatus tuginevalt lootusele tuleviku tarkuse suhtes.  Eesti vajab struktuurseid reforme loomaks uusi arengueeldusi, muutused energeetikas on kesksed kolmanda põlvkonna reformide paketis.

Lähiajal peaks jõudma vastavalt valitsuse tööplaanile Riigikogusse uuendatud Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline arengukava. Peame suutma jõuda antud dokumendi menetluse käigus konkreetsete valikuteni. Energiapoliitilised valikud on strateegilises tähenduses 11. Riigikogu koosseisu ühed kõige laiema ja pikema mõjuga otsused. Seda nii majandus- kui julgeolekupoliitiliselt.

Eesti edasine areng sõltub paljuski energiapoliitikas langetatavatest valikutest. Energeetika arutelu ei ole tänases maailmas mitte pelgalt energeetika arutelu, vaid riikide ja rahvaste konkurentsistrateegiate arutelu. Kes suudab ennast võidelda globaliseeruva maailma võitjate hulka, kes jääb kaotajate poolele. Euroopa planeeritav strateegia kliimamuutustega võitlemiseks seab Eesti ette täiesti uued väljakutsed. Meie eesmärk peab olema leida tasakaal majanduse konkurentsivõimeks vajaliku energiahinna ja varustuskindluse, energeetilise sõltumatuse ning keskkonnasäästlikkuse vahel.

Euroopa energiaalane naivism

Euroopa energiapoliitika on kliimamuutustega võitlemise poliitika. EL energeetikat juhivad eesmärgid tõsta 20% energia kasutamise efektiivsust, vähendada 20% kasvuhoonegaaside emissiooni ja suurendada 20%le taastuvate energiaallikate osa üldises EL energia tarbimises 2020 aastaks. Tahtes saavutada üheaegselt kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemist  ja vähendada Euroopa sõltuvust imporditavatest kütustest, saab teha panuse taastuvatele energiakandjatele või tuumaenergiale.

Gaas, mis on madalaima CO2 emissiooniga kütus teiste enamlevinud fossiilsete kütuste – nafta ja süsi kõrval, on Euroopas ammendumas. Gaasile panustamine tähendab sõltuvuse kasvu kolmandatest riikidest. Kahjuks paljud riigid Euroopas liiguvad kergema vastupanu teed rajades oma energeetika poliitiliselt „korrektsetele“ gaasijaamadele. Vene Föderatsiooni valduses on riigina maailma suurimad tõestatud gaasireservid ja ta on maailma suurim gaasitootja. Kui Venemaal on pakkumine ja Euroopas rahuldamata nõudlus energiakandjate järele, siis saavad nad ühel või teisel kujul kokku. Olgu see siis torude kaudu või vedelgaasina. kui me Euroopas ei hakka tuumaenergia arendamisse investeerima, siis kasvava energianõudluse rahuldamiseks on ainuke CO2 vähendamise eesmärgiga kooskõlas olev kiire lahendus päeva lõpuks gaasijaamad. Üle 50% 2030 aastaks vajalikest energiatootmise võimsustest on Euroopas veel ehitamata.

Eesti energianäljases maailmas

Eestis elektritootmine põhineb ca 92% ulatuses täna põlevkivile, millega pole võimalik EL energiapoliitika raames vanaviisi edasi minna. Täna on olemas vaid alla veerandi tulevikus sisetarbimiseks vaja minevatest tootmisvõimsustest. Tagamaks varustuskindlust sellistele lähtetingimustele tuginedes on Eesti Energia hinnangul ainuüksi neil vaja lähema 8. aasta jooksul investeerida elektrivõrkudesse ja tootmisesse ca 50 miljardit Eesti krooni. Peamine küsimus on millistele allikatele põhinevasse tootmisesse kui palju investeerida ja milline võiks ideaalis näha välja Eesti energiaportfell? Üks on selge, põlevkivi jääb, kuid oluliselt väiksemas mahus. Ilmselt tuleb lisaks kahele juba renoveeritud Narva Elektrijaamade katlale renoveerida siiski veel lisaks kaks plokki. Kuigi mida aeg edasi seda skeptilisemaks olen ma selles osas muutunud. Põlevkivile on täna kordades efektiivsemaid rakendusi kui otse ahju ajada.

Teisalt on samuti selge – energianäljases maailmas ei tohi Eesti oma tulevikuenergeetikat rajada Venemaa gaasile. Ja seda mitte ainuüksi võimalike tarneraskuste pärast tootmisvõimsuste piiratusest tulenevalt, vaid ka poliitilise sõltuvuste vältimiseks Venemaast. Kuid gaas jääb paratamatult meie energiaallikate hulka. Gaasi impordivõimaluste mitmekesistamiseks tuleks Läänemerre rajada lisaks Venemaa poolt St Peterburgi juurde plaanitavale vedelgaasi eksportterminalile ka üks importterminal. Miks mitte näiteks Muugale või Paldiskisse. Integreeritud ja piisavalt võimsatele ühendustele põhineva Põhja-Balti elektri vabaturu puhul muutuks majanduslikult atraktiivseks tuua vedelgaas meie regiooni ka Mehhiko lahest või Põhja-Aafrikast ning toota sellest elektrit ja sooja.

Taastuvad energiaallikad ei ole lahendus tagamaks varustuskindlust majanduslikult mõistliku hinnaga. Kuid nad on oluline osa meie tuleviku energiaportfellis. Selleks tuleb jätkata taastuvate energiaallikate ning soojuse ja elektri koostootmisjaamade tegevuse soodustamist. Eelmine Riigikogu koosseis võttis vastu otsuse oluliselt tõsta taastuvatel energiaallikatel põhineva elektri sisseostmise hinda. Seega suuresti majanduslikud stiimulid erakapitalile investeerimaks taastuvelektri tootmisesse on loodud. Nüüd peab erakapital näitama, kas nendel allikatel põhinev elektritootmine on tõsiseltvõetav alternatiiv konventsionaalsetele allikatele.

Kindlasti on Eesti huvi piisavalt võimsatele ühendustele põhineva Põhja-Balti ühtse vaba elektrituru võimaliku kiire välja arendamine. See võimaldab meil pikemas vaates ebamajanduslikke investeeringuid vältida, luua uusi võimalusi energiatootmiseks Eestis ja tuua juba täna tuumaenergia fossiilsete kütuste kõrval tugevalt turule. Põlevkivi jääb, taastuvate arengusse tuleb panustada, vedelgaas võib anda avatud turu tingimustes uusi võimalusi, kuid tuumata ei saa. Kõige selle saavutamise esimene eeldus on meie enda elektrituru (ja gaasituru) täielik avamine EL piires ja vertikaalselt integreeritud energiamonopolide tükeldamine.

Euroopa energeetika poliitika kujundamisel peab olema Eesti eestkõneleja, Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu energeetika poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda  tegelema Euroopa energia varustatuse tagamisega ja seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab ka paljud meie probleemid.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.