Balti kett on nii tugev kui tema kõige nõrgim lüli. Väljaspool Baltikumi ei käsitleta suuresti Eestit, Lätit, Leedut eraldi, vaid nähakse ja räägitakse Baltikumist. Seega ühe riigi majanduse kukkumisel on tugev kõrvalefekt läbi ühise nimetaja – Baltikum, teiste riikide majanduskeskkonnale. Eestis on viimastel kuudel hakatud päev-päevalt üha enam kõnelema Eesti ees seisvatest probleemidest ja väljakutsetest. Kuni eelmise pühapäevani kui Läti valitsus otsustas võtta üle varade mahult riigi suuruselt teise panga, Parex panga, enamusaktsiad ei ole pööranud me piisavat tähelepanu balti Achilleuse kannale.
Seega Lätis toimuv mõjutab meie heaolu järgnevatel aastatel enam kui me arvata oskame. Just Läti suutlikkus toime tulla määrab ära Baltikumi majanduslanguse sügavuse ja pikkuse. Kui Läti tõsiselt kokku kukub võib Baltikum kui kapitali importiv perifeerne piirkond aastateks jääda arenguta st kapitalita virelema.
Läti on orienteeruvalt poolaastat majandustsüklis meist maas, ja vaadata kus nad täna on võrreldes meiega poolaastat tagasi, siis neil on potentsiaalse põrandani kukkumiseni veel hirmutavalt palju minna. Eesti ei saa ennem hakata korralikult kasvama kui Lätis ei ole kohandumine ära toimunud. See sõltub ära sellest, kas Baltikumis nähakse võimalusi või probleeme. Täna ei ole Euroopas kedagi, kes ei näeks balti makrot kui potentsiaalset probleemi vähemalt järgmisel 12-16 kuul. Keegi ei süüvi eraldiseisvalt Eesti majanduse fundamentaalteguritesse, vaid otsustakse selle läbinisti negatiivse emotsiooni pealt, mida Baltikumi olukorra ja perspektiivide kohta globaalsed finantsinstitutsioonid ja Euroopa meedia pakuvad. Müüdid, mis varasemalt meid kandsid ja tegid Eesti kapitalile magusaks on Baltikumis toimiva tõttu purunenud. 12 kuu pärast on vaja uusi tugevaid positiivseid märke, mis lööks õhu värisema, paistaks Baltikumist kaugemale ja paneksid inimesi nt Londonis enda välja kujunenud seisukohti korrigeerima. Euro võiks see olla. Paradigmat muutvatele sammudele on võimalik ehitada uus müüt ja seda senisest tihedamas kolme riigi ühistegevuses Euroopas turustada. Kui teised käsitlevad meid ühise Baltikumina, siis peame ka ühise Baltikumina toimima. Seda mida ei suuda 1 miljoni inimesega, võib suuta 7 miljoni inimesega.
Lätis on palju probleeme kuhjunud. Ma ei käsitle hetkel väga korporatiivset ja korrumpeerunud poliitilist ja majanduslikku keskkonda, kus lähtuvad probleemid viisid eelmise valitsuse tagasiastumiseni. Käsitleksin ülevaatlikult Läti pangandust ja makrot.
Lätis on kohalikule kapitalil põhinevate pankade käes ca 30% pangandusturust. See pangandusturu konsolideerumine, mis toimus Eestis 90ndate lõpuks ära läbi Maapanga, EVEA panga, Forekspanga pankrottidega on Lätis veel lõplikult toimumata. Tõenäoliselt viib see kriis kas läbi valitsuse sekkumise või pankrottide Läti samasse olukorda, kus neil saavad olema suurte rahvusvaheliste pankade tütred või filiaalid. Valitsusel saab on lähimatel kuudel valida, kas lasta ülejäänud pangad pankrotti või minna ka neisse pankadesse riigi rahaga sisse. Liiga väike turg, mis ei taga piisavat kapitaliseeritust tulemaks toime üha turbulentsema ja asümmeetrilisema globaalse finantskeskkonnaga. Läti kohalikud pangad ei saa rahvusvahelistelt rahaturgudelt raha tõstmisega täna hakkama. Likviidsuse puudus on kogu Läti pangandussektori peamine probleem. Peale Parexi enamusosaluse omandamist pani Läti valitsus Parex ’sse esimese hooga kohe 200 miljonit latti , Parexi uus juht Inesis Feifaris on öelnud, et vähemalt teist 200 miljonit latti on veel vaja. Samuti on valitsus aktsepteerinud ca 1 miljardi latti suurust garantiiskeemi aitamaks kommertspankatel refinantseerida nende sündikaatlaenusid, ja ka sellest mahus ca pool hõlmab Parex’t.
Hinnanguliselt on globaalselt valitsused toetanud finantssüsteemi stabiilsust 3 triljoni dollariga. Suured valitsused saavad seda endale lubada, neil on endal reservid või neile laenatakse. Lätil pole aga piisavalt reserve ja ka Läti valitsus ei ole suuteline rahaturgudelt piisavalt raha saama. Ja Lätil on vaja raha lisaks kommertspanka likviidsuse finantseerimiseks ka lati vahetuskursi toetamiseks ja eelarve probleemide lahendamiseks.
Läti kekspanga viimane majandusprognoos oli 2009. aastaks 3,9% SKP kahanemist. Eelarve ümber käib samasugune hookuspookus nagu Eestiski – mõned nädalad tagasi rääkis seal valitsus 2% valitsussektori ülejäägist, nüüd juba 1% defitsiidist. Aga ka see ei ole tõsiseltvõetav number. Üldine arvamus, et 2008. aasta oodatav defitsiit Lätis on ca 4-5%SKP-st, 2009. aastal üle 6%SKPst viies valitsussektori võlakoormus 2009. aastaks 20% tasemele.
Lätis toimuv tekitab ka üha kasvavaid spekulatsioone lati vahetuskursi osas. Läti on fikseerinud sarnaselt Eestiga lati euro suhtes, kuid jätnud latile +/- 1% kõikumisvahemiku euro fikseeritud vahetuskursi suhtes. Turud juba ootavad lati fikseeritud kursi vabaks laskmist euro suhtes. Loodetavasti lätlastel jätkub kainet meelt selle mitte alluda. Meile oleks suur probleem kui formaalselt sarnastes suure jooksevkonto defitsiidiga kapitali importivates riikides tekib devalvatsioonilaine.
Kommertspanganduse likviidsuse tagamiseks, surve vähendamiseks lati vahetuskursile ja valitsussektori röögatu defitsiidi finantseerimiseks järgmisel aastal peab Läti ilmselt juba lähinädalatel jõudma laenulepinguni IMF-ga. Läti ellu jäämine on meie huvi, ei saa me läbi Lätita!
