Sloveenia, Küpros, Malta ja Slovakkia on nimekiri riikidest, mis ühinesid koos Eestiga 1.mail 2004. aastal Euroopa Liiduga ja on, või lähiajal saavad, Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (edaspidi EMU)täisliikmeks. Nemad on oma rahandus- ja eelarvepoliitika euroalaga liitumiseks vajalikesse raamidesse viinud. Astunud meist riikide vahelises konkurentsis pikka sammu ette. Ja antud konteksti pole tähtis, millist rahanduspoliitikat kasutades see eesmärk saavutati, kas fikseeritud kurssi või hinnastabiilsuse eesmärki hoides.
Kõikidel uutel liikmesriikidel on kohustus lähtuvalt Euroopa Liiduga liitumistingimustest euroalaga liituda ja järelikult rahanduspoliitika, mis viib sihile on pikemas vaates parim ka majanduspoliitiliselt. Eriti võib soovida õnne kolleegidele Slovakkiast, kes on rohelist tuld EMU täisliikmelisuse osas saamas olukorras, mida võib maailmamajanduses iseloomustada sõnadega – ebatavaliselt ebakindel tulevik. Mis saab olla positiivsem signaal finantsturgudele ühe üleminekuriigi kohta ja vähendada tänases olukorras parimal viisil riske reaalmajanduse ja inimeste jaoks. Need riigid on majanduspoliitiliste eelduste poolest tulevikus kiirelt heaolu kasvatada meist uude majandustsüklisse sisenedes sada sammu ees. Euroala riikide majanduse fundamentaaltegurite suhteline tugevus ja võimalus liikuda enda satelliitriikidega võrreldes kiiremini regressioonist välja võib tähendada meile reaalkonvergentsi seiskumist ning hakata avaldama survet fikseeritud kursile. Eelkõige lätlastel tasuks enda kasvava makromajandusliku ebastabiilsuse valguses põhjalikult uurida põhjuseid, mis sundisid Iirimaad 1993. aastal muutma fikseeritud keskkurssi.
Eesti ei saa lubada endale väikeriigina luksust lasta teistel kesk- ja ida Euroopa riikidel istuda „rongile“ ja ise jääda koos Lätiga ( ja ilmselt siiski ka koos Leeduga) ikka „ootesaali“ pea-laiali-otsas ringi vahtima. Meil pole seda jõudu iseseisvalt teistele järele jõuda. Kui jääme maha, siis olemegi maha jäänud. Me oleme liiga väikesed ja avatud finantspoliitiliste riskide talutavaks haldamiseks üha turbulentsemas ja asümmeetrilisemas maailma majandusruumis. Optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt peame varem või hiljem mõne suurema valuutapiirkonnaga liituma. Jutt Eesti võimalusest jätkata veel kümneid aastaid Eesti krooniga sama fikseeritud vahetuskursi juures on rumal. Halvema vältimiseks tuleb siis majanduspoliitilise stabiilsuse hoidmiseks juba sundkäiguna võtta euro ühepoolselt kasutusele teadmata millise reaalkursiga.
Sellise kehva olukorra tekkimise vältimiseks on vaja plaani kiireks euroga liitumiseks. 2007. aastal tundus olevat peaministri plaan saavutada Maastrichti hinnastabiilsuskriteeriumi tõlgenduse muutmine Euroopa Komisjoni poolt ja avada sellega meie tee euroalasse. Sellest mõttest ei ole viimasel ajal enam midagi kuulda olnud, rääkimata selle suunalisest valitsuse poolsest tegevusest. Järelikult see pole vist enam plaan. Ja iga täiendava riigi saamisega EMU täisliikmeks täna kehtiva tõlgenduse põhiselt tõenäosus kriteeriumi käsitlust muuta kahaneb. Kuigi see tõenäosus oli ka varasemalt mitte üle viie protsendi. Järelikult tuleb kriteeriumid suuta täita tänase tõlgenduse juures. Vaja on uut plaani. Majanduskasvu pidurdumine on selles konteksti võimalus ühekordsete meetmete toel vajalikud referentsväärtused „seljata“. Minu ettepanek on kontsentreerida parema konsensusliku majanduspoliitilise eesmärgi puudumisel kõik jõugupingutused valmisoleku omamiseks eurokriteeriumid täita. Kui Eesti ei suuda 2011. aastaks euroalaga liituda, siis on tagumine aeg võtta eurod ametliku paralleelvaluutana „samade õigustega“ kroonide kõrval käibele. Konflikt Euroopa aluslepingutega puudub ja Eesti eurostumine võtab aega mitte enam kui aasta. Tehniliselt pole see aasta reaalset paralleelvaluuta aega ületamatu, nt Tallinki laevadel toimib paralleelvaluuta süsteem väga kenasti. Ühiskondlik kogukulu selleks on olulisem väiksem kui eurostumisest tõusev tulu.
