Kasvavad küttearved, elektrihinnad, transpordikulud on osa meie igapäevasest reaalsusest. Miks need hinnad kasvavad nii pööraselt? Vähemalt korra kvartalis kuuleme Eesti viimase aja kahekohalist inflatsiooninumbrit analüüsides maailmaturul hoogsalt kasvavatest nafta ja toidukaupade hindadest. Seda on toodud ka põhjusena meie suutmatusele liituda euroalaga. Toiduainete kasvavate hindade taga on samuti nähtud kiirelt kasvavaid toornafta hindasid.
Enamus globaalsest energiavajadusest kaetakse jätkuvalt fossiilsete kütustega. Nafta on kõige olulisem energiaallikas globaalses energiavarustuses, järgnevad gaas ja süsi. Nafta hind juhib rahvusvaheliste energiaturgude hinnadünaamikat ja määrab teiste energiaallikate hinna ja võimalused turul. Nafta tänane reaalhind on kõigi aegade kõrgeim.
Seega nafta hind mõjutab meie elu energianäljases maailmas oluliselt ja väärib vähemalt põgusat analüüsi, mida Eesti meedias pole seni esitatud. Eriti olukorras, kus meil lähiajal seisvad ees põhimõttelised energiapoliitilised otsused aastakümneteks. Millistele energiaallikatele, tootmise viisidele ja ühendustele Eesti energeetika hakkab tuginema.
Mikroökonoomika algkursuse põhitõde on, et hind on nõudluse ja pakkumise funktsioon vahekord?. See on ka nafta puhul tõsi aga mitte täielikult. Nafta on keerulisem kaup, ja selle hinda mõjutavad paljud lisategurid. Tooksin alljärgnevalt lühidalt minu hinnangul viis peamist, nafta hinda kujundavat tegurit maailmas:
1. Tugev nõudluse kasv
Alates 1986 aastast on keskmiselt toornafta nõudlus maailmas kasvanud 1,6% aastas. 2008. aastal oodatav majanduskasvu pidurdumine võib viia küll nõudluse kasvu pidurdumisele 0,7% või isegi madalamale tasemele. See on aga ajutine. Hinnangute järgi on aastaks 2050 globaalne energianõudlus vähemalt kahekordistunud, sest maailma rahvastik kasvab selleks ajaks prognoositavalt ca 50% ja globaalne SKP on 4 korda tänasest suurem. Kusjuures euroopaliku/ameerikaliku elustandardi poole püüdlevate arenevate maade energiavajadus maailma majanduse kiire arengu stsenaariumi põhiselt muutub kuuekordseks võrreldes tänasega. Kasv nõuab energiat.
2. Kõrged tootmiskulud
Nafta ökonoomika rusikareegel ütleb, et tänased nafta hinnad on juhitud järgmise aasta naftafirmade kapitalikuludest. Need on hüppeliselt kasvanud. Metallide, tehnika, tööjõu jm sisendhinnad on tõusnud drastiliselt. IMF-i hinnangul on aastatel 2000-2006 naftatööstuse investeeringud nominaalselt kahekordistunud sisuliselt ilma reaalefektita. Naftatootmisega minnakse süvamerre ja väga rasketesse klimaatilistesse tingimustesse, tootmise tingimused muutuvad kõikjal sh arengumaades enam sotsiaalselt ja keskkonnapoliitiliselt tundlikuks. Võetakse kasutusele mitte konventsionaalseid allikaid, nt Kanada õliliiva ressurss. Samas ei ole tegelikud tootmise kulud siiski mitte ligilähedasedki hinnale $100+ barrelist.
3. Geopoliitilised põhjused
Nafta reservid on tugevalt kontsentreerunud mõnesse maailma regiooni. Võime põgusal analüüsil näha kõrget korrelatsiooni maailma poliitiliselt sensitiivsete piirkondade ja põhiliste tõestatud varude asukohtade vahel. Iraak, Iraan, Venetsueela, Nigeeria, Venemaa, Angoola on mõned näited riikides, mida võime tihti televiisorist näha kui mitte kõige stabiilsemaid ja demokraatlikumaid riike. Kui võtta üle maailmselt tunnustatud Freedom House viimane raport inimõiguste ja demokraatia kohta, siis maailma 12 suurima naftavarudega riigist vastavad demokraatliku riigi määratlusele kaks – USA ja Kanada. Kasvava nafta-natsionalismi valguses, kus maailma tõestatud toornafta reservidest 80% on kontrollitavad otseselt peamiste naftatootja riikide poolt näeme kui sensitiivne on antud küsimus maailmapoliitikas. Jätkuvalt tahavad riikide valitsused, kus peamine riigi eelarvetulu laekub naftast ja gaasist suuremat kontrolli ressursside üle. Heaks näiteks on kasvõi Venemaal ühe hoogustuva JOKK stiilis nafta/gaasitööstuse natsionaliseerimine Venetsueela presidendi Chavezi sammud.
Samas peamised tarbijariigid, USA, Jaapan, Euroopa riigid on kasvavalt mures suureneva sõltuvuse pärast energiaimpordist ja otsivad energiaallikate mitmekesistamise võimalusi just varustuskindluse suurendamise eesmärgil. Viimane suur naftašokk 80ndate alguses oli otseselt põhjustatud poliitilistest teguritest – Iraani revolutsioon, Iraani/Iraagi sõda, kus hind tõusis tänasega võrreldavale reaaltasemele. Jätkuv ebastabiilsus ja kõrged riskid suuri naftavarusid omavates riikides suruvad hinda ülesse.
4. OPECi hinnaambitsioonid
OPEC on 11 naftat tootva riigi kartell, kes omavad konventsionaalsetest toornafta varudest maailmas ca 84%. Nemad kujundavad suuresti nafta maailmaturu hinna. Või õigemini seda teeb Saudi Araabia, kes omab ca 25% kõigist maailma toornafta reservidest. OPEC on vaatamata tugevale survele USA ja Euroopa poolt tootmismahtusid suurendada hindade allapoole korrigeerimiseks jätnud viimastel kvartalitel tootmismahud muutmata. Nende hinnangul on naftaturg tasakaalus ja tootmine katab rahuldavalt nõudlust.
Samas on OPECi riikide täiendavad tootmisvõimsused piiratud ja ei suuda katta kasvavat nõudlust. Kogu naftatööstuse pudelikaelaks on rafineerimisvõimsuste tohutu defitsiit ja selle tagajärjeks varude väga madal tase. Mitte-OPECi riikide tootmisvõimsuste kasv on olnud oodatust tagasihoidlikum.
Saudi-Araabia hinnaeesmärk ei põhine aga mitte nafta tootmise kuludel vaid kuningriigi eelarve vajadustel. Hinnanguliselt on tänase dollari kursi juures kuskil $65barrellist nafta hinna tase, mis rahuldab kuningriiki, et katta tuludega võla intresse, vähendada võlga, katta eelarve jooksvad kulud ja printside vajadused ning käivitada mõned uued riiklikud projektid.
5. Spekulatsioonid
Spekuleeritakse tulevaste hindade suhtes. Turul on jätkuvalt usku hinnatõusu ja see viib hindasid üles. Viimastel nädalate spekulatsioonid tuleviku nafta hinnast $200barrelist juba ise loovad emotsionaalset valmisolekut maksta rohkem. Lisada sinna juurde kartused nafta varude ammendumisest ja tootmismahtude langusest kasvava nõudluse kontekstis saamegi hea pinnase spekulatsioonidele tulevaste hinnatasemete suhtes. Turu sõnum on maailmale selge, kui me ei taha rohkem maksta, peame kasutama energiat tõhusamalt või otsima reaalseid alternatiive naftale.
Kokkuvõttes. Nafta hinnatõusu juhivad fundamentaalsed muutused nõudluses-pakkumises ja tootmises, mitte niivõrd turuspekulatsioonid. Seega nafta hinda $5/barrelist me enam ei näe, absoluutne hinnapõhi peaks olema kuskil $65barrelist, kust oligopolistliku turu tingimustes hind ei tohiks läbi kukkuda. Pigem rühib aga turg jõudsalt $150barrelist hinnataseme poole. Me elame maailmas, kus energia muutub üha kallimaks. See arusaam peab olema fundamentaalne alus kõigi poliitiliste valikute langetamisel.
