Maailmamajandus seisab selle sajandi kõige keerulisemate väljakutsete ees. On ebaselge, kas Föderaalreservi ja Euroopa Keskpanga juhtimisel leitakse üles kiire tee maailmamajanduse usalduse taastamiseni või tuleb aastaid mütata põlvini soos, kuni jälle kõvem pind jalge alla tuleb. Positiivne lahendus on keeruline, sest negatiivseid emotsioone on palju, usku turgudel vähe, kohati võib näha lausa masohhismile kalduvaid soove ise laukasse karata.
Eelmise aasta lõpu, selle aasta alguse esimesed numbrid näitavad finantsturgudelt alguse saanud ebamäärasuse kandumist reaalmajandusse. Uued prognoosid ja esimesed numbrid USA-st ja Euroopast on eriti murettekitavad, sest majanduskasv on pidurdunud, aga inflatsioon kogub hoogu. Sügavalt naiivne on arvata Eesti sõltumatust maailmas toimuvast, mis muljet mõned valitsusametnikud oma positsiooni kasutades üritavad jätta. Pigem peame küsima, kas ma suudame hetkel toimuvat analüüsida ja teha sellest õiged järeldused enda seniste plaanide korrigeerimiseks.
Eestisse jõuavad ilmselt paljude majandusprotsesside mõjud teatud viiteajaga. Ja kuna me siseneme sellesse ebamäärasusse veidi teiselt positsioonilt – kiire sisenõudlusel põhinenud majanduskasv, kappav inflatsioon, suur jooksevkonto defitsiit, siis kas keskustest äärealadele jõudes nende protsesside mõjud meile võimenduvad või tasanduvad, on ebaselge.
Eurotsooni 3,2% inflatsioon jaanuaris ja majanduskasvu ootuste alla korrigeerimine 2008. aastaks esialgselt üle 2% tasemelt suunaga 1% SKP kasvu tasemeni, peaks sundima Rahandusministeeriumi 2008. aasta eelarve aluseks olevat majandusprognoosi oluliselt ümber hindama. Kui lisada juurde ka IMF-i värske hinnang USA majanduskasvu väljavaate langetamisele samuti 1% suunas koos inflatsiooni oodatava kiirenemisega, siis oleks meil kodus esialgu vähemalt aruteludeks võimalike tulevikustsenaariumide osas piisavalt ainest.
Kiires inflatsioonis tajutakse mujal enam probleemi, kui Eestis seda kunagi on tahetud näha. Eks seda võib ka mõista, sest meie käsutuses olevad instrumendid on piiratud, aga siiski mitte olematud. Globaalse inflatsioonisurve raames tekib hea võimalus võrrelda, kas siirdemajandustel aitab paremini tulla toime rahapoliitika, mis hoiab hinnastabiilsuse või kindla vahetuskursi eesmärki. Kuna tarbijahindade kallinemist veab kõikjal suuresti nafta ja toiduainete hindadega seonduv, ja ka viimase hinnatõusu surve lähtub vähemalt osaliselt nafta hinnast, siis tahaksin teha mõned tähelepanud antud küsimuses.
Maailmamajandus vajab madalamat nafta hinda leidmaks kiiret teed välja tekkivast majandussurutisest. Samas peame mõistma, kõrge nafta hind on tulnud, et jääda. See põhineb nafta hinnakujunduse fundamentaalsetel eeldustel, mitte isegi geopoliitilistel või spekulatiivsetel põhjustel. Kuigi kuni 2005. aastani kehtinud väga tugev korrelatsioon maailma majanduskasvu ja toornafta nõudluse kasvu vahel on katkenud, vajavad arenevad majandused (eelkõige Hiina) siiski meeletult võrreldes tänasega enam energiat. Kui ka Ameerika ja Euroopa majandused pidurduvad, siis kasvavad majandused hoiavad ikka ekspansiivset nõudlust üleval ja lase hinnal alla liikuda. Tänane hinnatase on paljuski tulem 2007. aasta teises pooles valitsenud arusaamast, et naftavarud on ebapiisavad katmaks prognoositavat vajaduse kasvu. Prognoositavalt 43% kasvavast nõudlusest kuni aastani 2030 lähtub Hiinas ja teistest arenevatest Aasia majandustest. Naftatootjate kartell OPEC vaatab turu tasakaalu väga hoolsalt ega suurenda nafta pakkumist võimaldamaks hinnal alla liikuda. Nemad on huvitatud kõrgest hinnast. Näiteks Saudi Araabia, kus asub teadaolevalt üle 20% naftavarudest on üheselt sõltuv nafta tuludest eelarvesse, katmaks kulusid alates kõikide sealsete printside palkadest kuni üle 100% SKP-st küündiva võla intresside maksmiseks. Poliitiliselt võime näha kasvavat OPECi ja OECD (arenenud tööstusriikide) riikide konflikti, sest OPECi turujõud kasvab moodustades eeldatavalt 50% kogu nafta pakkumisest 2030 aastal.
Eelmisel reedel Viinis erakorraliselt kogunenud OPEC-i ministrid jäid vaatamata USA survele toodangu mahtusid tõsta seisukohale praeguse toodangu piisavuses katmaks nafta nõudlust maailmaturul. Seal tulnud sõnum oli hoida turgu stabiilsena, mis tõlkes tähendab hinda hoida. OPECi üsna avalik hinnaeesmärk on nafta hind $90barrelist.
Ilmselt paari kuu perspektiivis jääb hind vähemalt 80-90 USD tasemele. Kui majanduses hetkel õhus olevad riskid realiseeruvad, siis aasta teises pooles võib hind langeda 60-70 USD tasemele, aga mitte sellest allapoole. Üldiselt on kõik naftat eksportivad riigid ka enda eelarve naftatulude prognoosid teinud 2008. aastaks võttes aluseks selle hinnataseme. Siin on lisaks nõudluse kasvule arenevate majanduste poolt veel üks fundamentaalne põhjus, mis annab aluse arvata, et hind selles tasemest enam läbi ei kukku. Nimelt naftaväljade arenduskulude tohutud tõus (eelkõige väga keerukad süvamere rakendused, metalli hinnad etc) uute ressursside turule toomiseks.
Lõpetuseks tahan tulla tagasi emotsionaalse aspekti juurde. Nii nagu on valdavad tunded majandusarengu pidurdumise suhtes, nii juhib nafta (ja gaas liigub naftaga ühes sammus) hinna kujunemist turul valitsev usk energiakandjate kõrgesse hinda tulevikus. Jääb vaid loota, et selle tulemus ei ole seisev majandus ja kappav inflatsioon.
