Regionaalse juhtimise korraldamisest on aastate jooksul kirjutatud palju. Juhtunud on aga peale 1993. aastat, kui kaotati Maavolikogud ja seeläbi kahetasandiline omavalitsussüsteem, üsna vähe. Asjad on läinud nagu nad on läinud, kuid vääramatult regionaalse tasandi juhtimise marginaliseerimise suunas. Samas on olnud teema siiski poliitiliselt piisavalt ebamugav ja puudunud konsensus erinevates koalitsioonides langetamaks selgeid otsuseid, kuidas edasi. Alates 90-ndate lõpust on mõistetud, nii edasi ei saa, kuidas saab, selles on olnud piisavalt erimeelsusi. Tänaseks on olukord muutunud. Vähemalt mulle tundub olevat regionaalsel ja omavalitsuslikult tasandil üsna lai konsensus mitte ainult selle osas, et nii edasi ei saa, vaid ka selle osas, kuidas edasi tuleks minna – kõiki omavalitsusi hõlmava delegeeritud esindajatele põhineva avalik-õigusliku omavalitsusliiduga. Minu arusaam poliitikuna on olnud selline aastast 2003, kui Res Publica fraktsiooni tollase esimehena regionaalminister Jaan Õunapuule vastavasisulise kirja kirjutasin. Ka tema oli sellega nõus, nagu sellega on nõus täna tema järglane antud ametis Vallo Reimaa.
Kuid ikkagi ei liigu asjad edasi. Ilmselt tugev ebaõnnestumiste ja usaldamatuse kogemus omavalitsustasandi reformimisega seonduvalt viimase 10. aasta jooksul on painaja, mis ei võimalda edasi minna isegi kui ministril on see soov olemas.
Samuti on riigi, kui sellise arendamisega tervikuna viimastel aastatel väga vähe tegeletud. Ilmselt on olnud siin põhjuseks riigi käsitluse aktiivne puudumine ja majanduse headel aegadel pole ka selleks otsest vajadust olnud, hästi laekuvate riigieelarve tuludega on saanud kõik probleemid jooksvalt siluda. Ilmselt majanduse järsk pidurdumine võib siin tekitada surve riigieelarve kulutuste suurema efektiivsuse saavutamiseks ja seeläbi tuua riigihalduse teemad poliitilise agendasse sh panna inimesi kokku leppima ka regionaalse tasandi juhtimise muutuste suhtes.
Täna on maakondliku tasandi juhtimise sisuline pankrott ilmsem kui kunagi varem. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes kaitseks tänase süsteemiga jätkamist. Vaatamata sellele julgen ennustada agoonia jätkumist stiilis „pigem lõputu õudus kui õudne lõpp”. Ma ei kirjutaks sellele arusaamale toetudes teemast sõnagi, sest see ei omaks mingi mõtet. Teen seda vaid ühel põhjusel, Raplamaale on pikk regionaalse juhtimise tasandi puudumine surmav. Raplamaa kui regionaalse terviku seis, mis ühendab piirkondlike tõmbekeskustena Raplat, Kohilat, Märjamaad ja Järvakandit koos oma suurema või väiksema tagamaaga, ei ole rajooni aegadest alates olnud nii nadi kui praegu. Tahangi alljärgnevalt markeerida mõned ohud, mida meile tänane regionaalse tasandi juhtimise vaakum endaga kaasa toob.
Raplamaa huvid
Et rääkida Raplamaa huvidest, peab olema selge, kas Raplamaa kui selline on olemas. Kui pole Raplamaad, ei saa olla ka Raplamaa huvisid. Kas kunagisest administratiivsest üksusest Rapla rajoon on kasvanud välja nende aastatega terviklik kooslus, mis põhineb ühistele väärtustele, identiteedile ja koostööle. Millel on oma territoorium, keskused, sündmused, inimeste koostöövõrgustikud ja muu. Minu jaoks on Rapla maakonnal see kõik veel olemas ja ma näen Raplamaad. Aga peame tunnistama, kõik mis aastatega on loodud ja seob Raplamaa tema tänastes piirides tervikuks, on hetkel sulamas kevadise lumena. Miks see nii on, ma tooks välja nelja põhjust.
1.Eestvedaja puudumine
Koos maakondliku tasandi juhtimise sisulise pankrotiga on jõudnud pankrotti ka maavanema institutsioon. Maavanema institutsioonist on saanud pulmakindrali ametikoht, kellest otse öeldes ei sõltu midagi ja kellega kellelgi pole põhjust arvestada. Kogu antud ametikoha sotsiaalne kapital põhineb vanade „heade aegade“ nostalgial ja antud isiku personaalsel autoriteedil maakonnas. Säästan ruumi ja ei analüüsi pikemalt selle institutsiooni tänast ülimalt kurba seisu. Seetõttu tunduvad tänased heitlused maavanemate nimetamiste ümber farsina, need on õnnetud inimesed, kes peavad seda tööd tegema.
See tähendab aga olukorda, kus maakonnal puudub liider. Eestvedaja, kellel oleks nii ressurssi kui mõju inimesed enda ümber maakonnas koondada, tasakaalustada erinevate kantide vastandlikke huve maakonnas, sõnastada piirkonna arenguvisioon, olla maakonna „lipuks“ inimestele nii sisse kui välja. Võib-olla peaks tegema analoogselt nagu paljudes riikides on igale ministeeriumile parlamendis nimetatud antud ministeeriumi parlamendisekretär, nimetama Riigikogus iga maakonna eestkõneleja. Neid võiks olla lausa kaks, üks opositsioonist, teine koalitsioonist, see ehk see tooks regioonide huvid selgemalt poliitilisele kaardile.
Reaalne lahendus oleks ilmselt just palju räägitud omavalitsusliidu rolli tõstmine. Omavalitsusliidu esimees olekski maavanem, sisuliselt on tal läbi delegeeritud omavalitsusliidu liikmete, kes ta ametisse valivad, lai maakonna inimeste mandaat. Siis sõltub juba paljuski omavalitsuse suutlikkusest näha maakonda tervikuna ja mõistagi ei saa ükski omavalitsus olla edukas kui elu Raplamaal tervikuna kiratseb. Seetõttu peaks lähiajal langetatavate otsuste tegemisel just arvestama Raplamaa kui terviku huvisid ja säilimist. Olles Raplamaa omavalitsusliidu esindaja KOIT kava taotluste maakondlikus komisjonis, kavatsen sellest põhimõttest lähtuda. Samuti tuleks sellest arusaamast lähtuvalt leida mõistuspärane lahendus Kehtna ja Järvakandi halduspiiride küsimusele. Meil on teisigi küsimusi, mis nõuaksid mõjukat eestvedamist alates Edelaraudtee infrastruktuuril kaubaveo korraldamisest peale veebruari, kuni arusaamatu märgistuse muutmiseni äsja remonditud Rapa-Tallinna teel.
2. Maakondliku eliidi kadumine
Kõigis organisatsioonides kujundab paljuski mitteformaalne eliit organisatsiooni suutlikkuse ja näo. Maakondlik eliit kujunes paljuski välja 1990-1993 eksisteerinud Maavolikogu liikmeskonna põhiselt. Eks seal olid aktiivsemad inimesed koos ja need inimesed on teinud head tööd maakonna huvide kaitsmisel tänaseni. Loomulikult on ametikoha järgselt tulnud juurde omavalitsusjuhte, mõned ettevõtjad on saanud suuremaks ja seeläbi tulnud kaardile. Aga suuresti see võrgustik, mis maakonna elu puudutavates küsimustes on mitteformaalset positsiooni kujundanud, on ise kujunenud välja 90-ndate alguses. Tundub aga tänaseks on see võrgustik ammendumas, mis ei tähenda, et sinna kuulunud inimesed on ennast ammendanud. Kuid paratamatult, kes on läinud pensionile, kes Raplast minema või toimetab igapäevaselt Tallinnas, kes kaotanud huvi laiemalt ühiskonna asjade vastu, kes lihtsalt väsinud ja löönud käega. Ilmselt põhjuseid on teisigi. Uut eliiti pole aga formeerunud, sest pole millele toetuvalt see saaks tekkida. Mul ei ole head ideed, kuidas seda lahendada. Võib-olla läbi suuremate ja mõjukamate omavalitsuste ning omavalitsusliidu saaks tuua nooremaid inimesi enam otsustamise juurde.
3. Maakonna keskuste mõju vähenemine
Meie maakondlikud keskused on olnud Rapla, Märjamaa, Kohila ja Järvakandi. Nii tugevad kui on meie keskused on ka meie maakond. Raplamaa on vähe hoolinud oma keskustest. Raplas viimastel aastatel vähemalt toimunud avaliku linnaruumi areng on olnud kindlasti positiivne kogu maakonnale. Kui me neid ei tunnusta ja ei toeta oma keskuste arengut, siis on meie keskus Tallinn. Hetkel asjad liiguvad just selles suunas. Peaksime olema maakonnana ambitsioonikamad, kõik Raplamaa erinevad kandid peaksid seadma endale ühiselt kõrgemad sihid.
4. Inimeste vaheliste mitteformaalsete sidemete lõdvenemine.
Pole mis hoiaks inimesi koos. Mis seoks näiteks Vigala inimesi Käru omadega. Ülemaakondlikud üritused on muutunud inertsist toimuvaks. On üksikud entusiastid, kes hoiavad neid üritusi elus, aga õiget sädet pole. Olin nii maakonna eelmisel laulu-ja tantsupeol, kui talispordimängudel ja kahjuks mõjusid nad üsna nurgatagustena. Vabandust siinkohal kõigi nende ees, kes südamega asja juures. Teie tegevust peaks võimutasanditelt enam toetatama. Julgeksin visata kivi omavalitsuste kapsaaeda, kes ei käsitle ülemaakondlikke asju prioriteetsena. Ühisüritustesse ja nende kajastamisesse peaks investeerima, et hoida ja tekitada raplamaa „meie” tunnet. Näiteks Nädalise, kui eelkõige maakondliku ajalehe tähtsust on võimatu ülehinnata raplamaa jaoks. See on üks väheseid nähtusi, mis igapäevaselt annab tavakodanikule arusaama maakonna terviklikust olemusest ja ilmselt seob oma lugude kaudu inimesi kõige enam.
Kokkuvõttes. Mida enam kestab peata olek ja regionaalse juhtimise sisuline pankrott, seda tõesemaks muutub Raplamaa kadumine ajaloo prügikasti. Tunnen siirast muret toimuva suhtes.
