Eesti edasine areng sõltub paljuski energiapoliitikas langetatavatest valikutest. Energeetika arutelu ei ole tänases maailmas mitte pelgalt energeetika arutelu, vaid riikide ja rahvaste konkurentsistrateegiate arutelu. Kes suudab ennast võidelda globaliseeruva maailma võitjate hulka, kes jääb kaotajate poolele. Globaalsed eesmärgid kliimamuutustega võitlemiseks seavad Eesti ette täiesti uued väljakutsed. Meie eesmärk peab olema leida tasakaal majanduse konkurentsivõimeks vajaliku energiahinna ja varustuskindluse, energeetilise sõltumatuse ning keskkonnasäästlikkuse vahel.
Tulevikku vaadates on Eesti elektrimajanduses valikute hulk üsna kasin. Kõige halvem on aga suutmatus otsuseid langetada. Täna tuleb suuta otsustada ülehomseid asju, et mitte jääda lootusetult ajale jalgu. Isegi nigel otsus on Eesti majanduse tuleviku ja inimeste heaolu seisukohalt parem kui ebamäärasus. Küsimus on vaid, kas oskame valida halbade valikute hulgast parima, et tagada elektri olemasolu majandusele talutava hinnaga 2015, 2030 ja edasi.
Ei saa jätta Eestit elektrita!
Tundub naljana, kuid täna on ebaselge, kust hakkab tulema 10. aasta pärast 75% vajatavast elektrist. Riigikogu poolt 2004. aastal heakskiidetud Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas on seatud olemuslikult õige eesmärk katta elektri sisetarbimine kohaliku tootmisega. Seega esimene otsus, mis tuleb langetada, et pirnid pimedad tulevikus ei oleks, on lisaks juba kahele renoveeritud Narva Elektrijaamade katlale, asuda lähemas tulevikus renoveerima veel kahte plokki. Euroopa Liidu liitumisleppega on Eesti Vabariik võtnud kohustuse vähendada vääveldioksiidi hulka. Kui me ei otsusta kahe täiendava ploki renoveerimist, siis ei suuda me juba 2012 katta nõudlust elektri järele Eestis; 2016, kui kõik vanad Narva katlad lähevad kinni, suudame katta vaid 25% vajadusest elektri järele. Isegi nelja renoveeritud katla puhul, lisades taastuvatest energiaallikatest ning soojuse ja elektri koostootmisest lisanduva elektri, on pool vajalikust võimsuses puudu, et katta sisetarbimist.
Seega on täna kõik täiendavad lahendused elektrimajanduses kaalumist väärt. Parim lahendus Eesti jaoks on erinevate energiaallikate ja tootjate mitmekesisus. Põhinegu need siis tuuma-, tuule- või põlevkivienergial. Suhtumine – tuuma- ja põlevkivienergia on halvad ja ainult tuuleenergia on hea, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks. Ühe sammu eelmine Riigikogu koosseis selles suunas juba astus, alternatiivsetele energiaallikatele põhinevatele elektritootjatele on loodud väga soodsad tingimused. Kas on seatud hind liiga kõrge või mitte, kuid tulevikku vaatavalt peaks see tagama meile siiski mingi arvu lisa megavatte. Tuuleenergeetikast polegi mõtet rohkem kõneleda, kui see energiaallikas on Eestis konkurentsvõimeline, siis andku erakapital nüüd ainult tuld! Riik ja kohalik omavalitsus peavad ainult suutma tuuleparkide ehitamisele mõistlikud piirid seada, sest visuaalne reostus, mis tuulikutega rannikualadel kaasas käib, on märkimisväärne. Ma ei usu, et me tahame sellist elukeskkonda, kus kõik looduskaunimad rannikupealsed on tuulegeneraatoreid täis ehitatud.
Taastuvate energiaallikate kõigiti soodustamise kõrval tuleb tegeleda edasi ka võimaluste otsimisega koostööks Ignalinas või Soome tuumajaamades, isegi maagaasipõhiseid lahendusi ei saa päris kõrvale jätta. Kuigi maagaasi osakaalu Eesti energeetika bilansis tuleks vähendada, mitte suurendada. Loodetavalt pakub roheline tuli koostootmisjaamade arengule siin ka teatud leevendust. Maagaasi sõltuvust peame vähendama seni, kui Venemaal on majandus rakendatud poliitika teenistusse. Me ei saa lubada väikeriigina sõltuvust investeeringutest, mis ei toimi majandusliku, vaid poliitilise loogika alusel.
Enda tootmisvõimsuste renoveerimise ja poliitiliselt stabiilsete energiaallikate otsimise kõrval on võimalik astuda nii mitmedki strateegiliselt olulisi turukorralduslikke samme. Elektrituru täielik avamine, täiendavate ühenduste rajamine ja läbilaskevõime suurendamine Kesk-Euroopa ja Soome suunal. Ka need sammud peaksid tagama pikemas vaates meile paremad hinnad ja suurema varustuskindluse.
Põlevkivi peab jääma
Senini kui ole elektritootmises reaalseid ja toimivaid alternatiive, mis tagaksid varustus- ja julgeolekupoliitilise kindluse, tuleb edasi minna põlevkivienergiaga. Seega CO2 kvoot, mis võimaldab meil toota põlevkivist elektrit tänase majandusstruktuuri jaoks vastuvõetava hinnaga ja sisetarbimiseks vajalikus koguses, on Eesti jaoks suhetes Euroopa Liiduga nö „punase joone” küsimus. See peab olema meie strateegiline positsioon ning siin ei tohi olla kohta kompromissidele.
Teine asi on põlevkivist toodetud elektri eksportimine. Minu jaoks on taastumatust põlevkivist toodetud elektrienergia eksportimine põlevkivi põletamise sellise kasuteguri juures tulevikkuvaatavalt eetiliselt küsitava väärtusega tegevus. Ilmselt kui CO2 uus kvoot on paigas, turg vaba ja omame piisavalt regionaalseid ühendusi siis läheb ekspordiga seonduv iseenesest majanduslikule loogikale tuginevalt paika. Kvoodi ostmisel tänase EL kvootide jaotuskava juures turul ilmselt kujuneva hinnaga pole meie pakutav elekter lihtsalt turul enam konkurentsivõimeline.
Kokkuvõttes, kõik lahendused on head, mis tagavad elektrivarustuse mõistliku hinna ja minimaalsete julgeolekupoliitiliste riskide juures. Meil ei ole võimalust nina kirtsutada ühegi toimiva lahenduse juures, meil on tänase seisuga tulevikus elektrit puudu, mitte üle.
