Lugesin huviga hiljuti valminud Riigikontrolli aruannet omanikujärelvalve teostamisest riigi osalusega sihtasutustes ja äriühingutes. Ei midagi uut, mõne probleemi püstitamine – nagu näiteks auditikomitee vajalikkuses kahtlemine, jäi küll arusaamatuks, aga mis siis ikka. Samas on uus koalitsioon asunud ametisse ja see annab põhjust taaskord ülekorrata riigi eesmärgid ettevõtluses osalemisel ning meetmed, kuidas oleks kõige õigem neid saavutada.
Korralikult reguleeritud turul ei peaks tingimustes, kus konkurentsi ja tarbijajärelvalve toimivad, olema valitsusel põhimõtteliselt vajadust ise ettevõtluses omanikuna osaleda. Samas on selge, et lisaks majanduslikele aspektidele on vaja arvestada nii riigi julgeoleku kui ühiskonna pikemaajaliste strateegiliste eesmärkidega. See sunnib kaaluma üldisest mõistlikust reeglist erandite tegemise vajadust. Mida peaks lühidalt sellel juhul silmas pidama?
Esimene reegel – äriühingud ei ole poliitika tegemise koht. Ja sellega seondub ka teine reegel – osaluste haldamisel peab olema välistatud huvide konflikt.
Esimene ja põhiline arusaam peab olema, et kui riik ettevõtluses omanikuna osaleb, siis peab ta suutma hoida institutsionaalselt lahus poliitika tegemise, regulaatori, järelevalve ja omanike huvide teostamise rollid. Kui käsitleme riigi osalemist ettevõtluses pigem erandi kui reeglina, siis ka nende riigi aktiivsete osaluste haldamine peab mahtuma majandusliku tegevuse eesmärkide raamidesse.
Seda ei taheta tihti mõista, ja selle mitte mõistmine viib ebaefektiivsuse, tegevuse läbipaistmatuse ja turu moonutusteni. Kõik näited, kus äriühingu majandustegevus on allutatud poliitilisele loogikale, on viinud ebaefektiivsusele, mis on tulnud pärast maksta kinni maksumaksjal läbi väiksemate omanikutulude ja suuremate subsiidiumite riigieelarvest. Kui riik tahab mingit tegevust lihtsalt toetada, peab ta seda tegema läbi riigieelarve, nii on see läbipaistev ja ühiskonnale nähtav.
Kolmas reegel – riigi äriühingute tegevuse avatus ja läbipaistvus.
Parim viis on riigi enamusosalustega äriühingute allutamine börsi reeglitele, mis viiks vusserdamise võimalused miinimumini. On räägitud küll võimalusest kehtestada seadusega riigi äriühingutele börsi reeglitega sarnased täiendavad usalduse, avatuse ja läbipaistvuse normatiivid – aga see oleks poolik lahendus.
Vähemusosaluste börsile viimisel on laiemalt ühiskonna jaoks veel mitmeid positiivseid aspekte. Inimeste hirmutamine väidetega, nagu tähendaks vähemusosaluste börsile viimine nende ettevõtete erastamist või sattumist meie riigile vaenuliku kapitali kontrolli alla, ei ole põhjendatud. Vastupidi, avalikkuse kontroll tugevneb, osalustega börsil kauplemine annab paljudele eestimaalastele võimaluse saada palgatöölistest omanikeks ja seeläbi saada osa üldiselt majandusarengust. Lühiajaliselt võimaldab see ka majanduses nõudlust vähendada ja inflatsiooni paremini kontrollida, sest vaba raha korjatakse mingis osas atraktiivse finantsinstrumendiga turult ära. Nii aitaks see samm meid edasi ka eurole ülemineku osas.
Neljas reegel – riigi kui omaniku huvide professionaalne kaitse.
Olen jätkuvalt seda meelt, et riigi osaluste paremaks haldamiseks ja huvide kaitseks on vajalik ühtse keskse osaluste valitsemisüksuse moodustamine Rahandusministeeriumi juurde. Ka paremad praktikad või näiteks OECD suunised riigi osalusega äriühingute haldamiseks soovitavad sama mudelit. Valitsemisüksusesse kuuluksid inimesed, kelle põhitöö oleks riigi kui omaniku huvide kaitse riigi äriühingute ja sihtasutuste nõukogudes. Miljarditesse kroonidesse ulatuvate bilansimahtudega äriühingute juhtimisel ei saa enam edasi minna ühiskondlikus korras teiste tööde kõrvalt seda tööd tegevate heade poliitikute, ettevõtjate ja ametnike panusele lootes. Sellepärast ei nimetanud ka Isamaa- ja Res Publica liit oma Riigikogu liikmeid riigi äriühingute nõukogudesse.
Riigiosaluste professionaalne haldamine koos läbi börsi kaasatud laia väikeomanike ringiga oleks parim mudel paljude riigi enamusosalusega äriühingute edasiseks tegevuseks.
