Riik on jõukas siis, kui tema kodanikud on jõukad. Jõukuse mõõdupuu kaasaegses ühiskonnas on omand, mitte kulud tarbimisele. Omand annab inimesele kindlustunde tuleviku ees ja arendab vastutustunnet. Rahvusliku kapitali olemasolu lisab riigile väärikust ja stabiilsust – kuigi kapitalil ei ole rahvust, on rahvus kapitali omanikel. Sidemed konkreetse ühiskonnaga panevad omanikku ka oma äriotsuseid tehes teinekord absoluutset efektiivsust unustama ja lähtuma üldisematest huvidest. Omanikud on huvitatud oma omandi kaitsest ja seetõttu vähem altid populistlikele ja riigi tulevikule kahjulikele otsustele.
Ka rahvusliku julgeoleku seisukohalt annab tugeva rahvusliku kapitali olemasolu täiendavad garantiid. Eesti majanduse kapitalisatsioon põhineb peaasjalikult välimaistel otseinvesteeringutel. 15. aastat tagasi polnud meil endal kapitali, mida majanduse ülesehitamiseks kasutada. Seetõttu oli meie ainus võimalik majanduspoliitika avatud majandus, mis tõi meile laenukapitali ja otseinvesteeringute voo. Samas on sellega seotud ka olulised riskid, mida on vaja tasakaalustada.
Eesti on üks Vene majandusinvesteeringute sihtmaa. Venemaal on poliitika ja äri koos. Meenutagem siin kasvõi Eestisse 3-4 miljardit krooni investeerinud ja Eesti passi taotlenud ärimees Filatovit, kes kohe, kui Eesti ja Vene riigi huvid ristusid, astus Vene poolele. Tingimustes, kus Vene kapital tuleb otse või kaudsemalt Eesti majandusse, tuleb seda tasakaalustada vaid kodumaiste säästude kaasamisega.
Ma ei väida siin hoopiski, et väliskapital ja tema loodud töökohad on kuidagi halvad. Oludes, kust me tuleme, on selline areng paljuski paratamatu. Kui vaadata täna eeskujuks seatava Iirimaa kogemust, siis ka selle majanduse ehitasid üles paljuski välisinvestorid.
Meie sissetulekud hakkavad alles nüüd jõudma tasemeni, kus on lisaks esmavajaduste rahuldamisele võimalik ka midagi säästa. Kui võtta omand jõukuse mõõdupuuks, siis on keskmine Eesti inimene täna veel üpris vaene. Vaadates meie kodumajapidamiste (lõppkokkuvõttes oleme me kõik mõne kodumajapidamise liikmed) rahakotti, siis täna pole me peremehed omal maal.
Eesti Panga hinnangul oli Eesti kodumajapidamiste finantsvarade kogumaht 2006. aasta 30. septembri seisuga 106 miljardit krooni. See on vaid pisut enam, kui ühe aasta riigieelarve. Kõige suurem varagrupp on sularaha ja hoiused, mille maht on 47 miljardit krooni. Teine varagrupp on aktsiad ja osakud, mille maht on 39 miljardit krooni ning kolmas kindlustuspoliisid ja pensionifondide osakud summas 11 miljardit krooni. Võrdluseks – välisinvestoritele kuuluvate eesti firmade aktsiate ja osaluste väärtus on 179 miljardit krooni.
Eesti perede finantskohustuste kogumaht oli 95 miljardit krooni, millest 76 miljardit on pangalaenud, millest enamus on läinud kodu soetamiseks. Seega keskmiselt on meil ühe inimese kohta netofinantsvara ca 8500 krooni ehk 538 eurot. Arvestades, et jõukus ei jaotu võrdselt, tähendab see seda, et tegelikult on suur hulk peresid ja inimesi, kellel finantsvara puudub või kelle kohustused ületavad finantsvarasid oluliselt.
Lõunanaabrite rahvusvaluuta ja laenuintressidega toimunu peaks meid mõnevõrra kainestama. Danske Banki 23. veebruari uut Euroopat puudutav analüüs toob välja 11 majanduse haavatavuse indikaatorit, milledest enamikuga on Eestil probleeme nagu on ka Lätil. Lätlased on esimese hoiatuse saanud. Meie valimisdebattides võeti aksioomiks, et majandusega lihtsalt ei saa midagi halba juhtuda ja seetõttu selle teemaga praktiliselt ei tegeletud. Selline muretus on muidu suhteliselt tagasihoidlikud investorite ja fondihaldurite liidud sundinud välja käima valusa tõdemuse: “Kuigi enamik erakondade valimislubadusi on seotud maksude ja palga temaatikaga, ei ole välja käidud reaalseid meetmeid, mis oleks suunatud kiirelt kasvava tarbimise ja laenuvõtmise rahustamisele.” Liitude hinnangul suudavad pikaajalise positiivse arengu tagada õiglased ja ühtlased võimalused nii säästmisel kui ka investeerimisel. Oleme samal seisukohal olnud pidevalt ja ootame liitude ettepanekuid huviga.
Numbrid näitavad, et ka kasutamata potentsiaali on meil jätkuvalt. Pea olematu tootlusega hoiuarvetel hoitavad kodumajapidamiste 47 miljardit krooni räägivad selget keelt sellest, et kodumaiste säästude kaasamine ettevõtlusesse saaks olla senisest oluliselt edukam. Täna on eraisikute säästmine ja investeerimine võrreldes ettevõtetega väga ebasoodsas olukorras. Seetõttu oleme teinud ettepaneku, et inimeste investeeritud säästud võiksid olla maksuvabad – nagu ettevõtetel. See aitaks suunata ka meie inimesi enam tarbimisele kulutamisest, raha säästma ja investeerima.
Eesti inimestel peab olema võimalik saada ka läbi investeeringute kasu meie majandusedust. Näen siin ühe olulise sammuna riigile kuuluvate äriühingute vähemusosaluste viimist börsile. Nii jääks Eesti majandusse rohkem inimeste pensionifondidesse paigutatud raha, mida praegu investeeritakse välismaale. Arvestades Eesti elanike kasvavaid sissetulekuid, on investeerimisvõimaluste avardumine oluline ka investeerimiskultuuri levikuks. Vaadakem Soomet, kus inimeste kõrgemat elustandardit toetavad täiendavalt tulud börsi- ja muudelt investeeringutelt.
Kindlasti peab aga Eesti jätkama investoritele atraktiivse majanduskeskkonna hoidmist. See ei tähenda mitte üksnes madalat maksukoormust ja lihtsat, väheste eranditega maksusüsteemi, vaid avatust selle sõna kõige laiemas tähenduses – alates korruptsioonivaba valitsusega ja lõpetades efektiivse omavalitsuseni, kes suudavad mõistliku ajaga tagada detailplaneeringute menetlemise ja tootmise arendamiseks vajalike infrastruktuuride loomise. See sõltub eelkõige riigi tippjuhtkonna – poliitikute ja tippametnike – väärtushinnangutest.
Ühiskonna jõukuse aluseks on kodanike ettevõtlikkus, vastutustunne oma tuleviku pärast ja majanduslik vabadus. Kui Eesti võtab suuna omanike ühiskonnale, siis on lootust, et me saame pärandada oma lastele riigi, kus nad pole vaid palgatööjõu staatuses.
Väliskapitali akumulatsioon on paratamatu ja see tähendab väikeriigi puhul ebastabiilsust ja halvemal juhul ka riigi liigset poliitilist sõltuvust välisinvestoritest. Seega tuleb astuda süsteemseid samme, et eestlased hakkaksid aktiivselt investoritena majanduses osalema. Eestist peab saama omanike ühiskond.
