Valitsus naudib majanduskasvu vilju

Enne lähenevaid valimisi ilmselt üheks viimaseks valitsuse poolt algatatud tõsiseks aruteluks Riigikogus jääb debatt järgmise aasta riigieelarve üle. Tegemist on istuva võimukoalitsiooni viimase eelarvega, millega minnakse vastu valimistele.

Pole kahtlust, et selle eelarve tegemine on valitsusele olnud lihtne. Eesti inimeste tubli töö ja mitmete valitsuste otsustele tuginev majanduskasv ja eelarvetulude hea laekumine on lubanud teha eelarve, mis kasvab üle 23% ehk ligi 13,4 miljardi krooni võrra.  Sotsiaalmaksu, millega kaetakse haigekassa ja pensionide kulud, laekub plaanide kohaselt järgmisel aastal rohkem ligi 3 miljardit ehk, 14,4%. Käibemaksu laekub enam üle 2,3 miljardi ehk 12,9% rohkem. Ettevõtete tulumaks kasvab samuti üle 12%. Vaid üksikisiku tulumaksu laekub varasemast vähem tänu eelmise koalitsiooni ajal algatatud tööjõumaksude alandamisele ning selle laekumise üleandmisele omavalitsustele. Samas jõuab järgmisel aastal Euroopa Liidult meie eelarvese ligi 7000 krooni inimese kohta ehk kokku üle 9 miljardi krooni, mis on 47% rohkem kui sel aastal.

See tähendab, et iga töötava inimese kohta kulutab riik järgmisel aastal ligi 124 tuhat krooni. See on ligi 22 tuhat krooni enam kui eelmisel aastal. See raha tuleb põhiosas Eesti maksumaksja taskust.

Enne kui rahasaju üle rõõmustada, tuleks korraks mõelda ka sellele, mis on selle kasvu allikad ja kas need on jätkusuutlikud. Siin on mitmed riskid. Esiteks tootlikust ületav kiire palgakasv ja jõudsalt vähenev tööpuudus, mis jõuab juba üsna eeskujuliku 6 protsendini. On selge, et aina suuremas tööjõupuuduses on ettevõtjad valmis ajutiselt tõstma palku üsna kiires tempos. Siiski ei saa nad teha seda enam, kui ettevõtte tulud seda lubavad. Seega on küsimus selles, kas meie ettevõtjad suudavad palganõudmistega samas tempos kasvatada ka tulusid. On selge, et selleks on vaja investeeringuid, mida saab teha paljuski laenuraha arvel. Samas, meie kasvav tarbimine toimub samuti paljuski laenuraha toel. Lisaks tuleb meeles pidada, et mida suurem on majanduse laenukoormus, seda kõrgemat hinda iga täiendavalt siia laenatava krooni eest nõutakse. Seega konkureerivad pered laenuturul tegelikult ettevõtjate, riigi ja kohalike omavalitsustega. Teada on et laenuraha hind maailmas tõuseb ning seega kasvavad ka kulud laenude tagasimaksmisele, see aga vähendab pikas perspektiivis inimeste võimalusi uusi laene võtta ning ka laenumaksetele kulub pere-eelarvetest üha suurem osa, mis omakorda piirab tarbimist. Samuti piirab valitsus, kes laenu võtab, tegelikult oma ettevõtjate ja kodanike võimalusi investeerida. Aktiivsest laenuvõtmisest on täna rääkinud eelkõige Rahvaliit.

Kokkuvõttes, tänased erakorralised tulude kasvud võivad mõne ministri küll mitmekümnetuhandestest keskmise palga numbritest unistama panna, kuid tegelikkus on pigem see, et tulevikus loksuvad kasvunumbrid tagasi tavapärasematesse raamidesse ning 2006 ja 2007. aasta ei ole need aastad, mille baasilt pikaajalisi prognoose teha.

Läbi järgmise aasta riigieelarve saavad majanduskasvust osa eelkõige inimesed, kellele maksumaksja maksab palka, toetusi või pensioni. Osalt ka opositsiooni survel saavad korraliku palgatõusu ka need kellele algul plaaniti vaid piskut. Seetõttu on põhjust rõõmustamiseks näiteks õpetajatel ja päästeametnikel. Siiski ei tohi unustada, et palk on vaid üks motivaator, mis inimesi tööl hoiab. Kui õpetaja või politseiniku päev kulub mõttetule bürokraatiale, mitte laste õpetamisele või kodaniku kaitsmisele, siis kaob varem või hiljem töötahe sõltumata palganumbri suurusest. Rohkem raha pole alati rohi iga probleemi vastu.

Kuna raha on palju, esitleb valitsus eelkõige siiski uhkeid kulunumbreid ja kokkuhoiule ja efektiivsusele ei mõtle. Nii ei muutu maksumaksja jaoks, kes eelarvest otseselt raha ei saa, suurt midagi. Koolitee on ikka sama pikk või muutub isegi pikemaks. Arstid saavad küll enam palka, kuid järjekorrad nende juurde ei lähe lühemaks jne. Et siin edu saavutada on vaja sisulisi ümberkorraldusi, mida vaid raha juurde pumbates ei saavuta.

Lugedes 2007. aasta eelarvet on eelkõige kahju sellest, et valitsus ei suuda süllelangenud rahaga viia läbi ühtki tulevikkuvaatavat ja pikaajalist muudatust, mille horisont oleks kaugemal kui lähenevad valimised. Pigem tegeleb valitsus tulekahjude kustutamisega ning sisuliselt jätkub kõik vanaviisi.  Kahju on sellest, et valitsusel puudub üksmeel oluliste struktuursete reformide osas näiteks hariduses ja tervishoius – selliste eelarvekasvude juures oleks neid oluliselt lihtsam läbi viia. Siin lastakse hea võimalus lihtsalt käest. Kui omal ideid ei ole, oleks ausam osa raha suunata reservidesse, mida siis uus ja värske valitsus peale valimisi saaks oluliste muutuste läbiviimiseks kasutada.

Eraldi raske teema on rahakülluse tõttu eelarvesse vaikselt imbuvad toetused omadele. Seekord on üheks õnneseeneks laevafirma Tallink, kellele plaanitakse dotatsiooni või riigiabina ligi 30 miljoni krooni eraldamist. Suure suuga räägitakse siin euroopalikust parktikast kodumaise laevanduse toetamisel. Tegelikult aga nõuab riik samal ajal Tallinkilt kohtu kaudu 33,5 miljonit krooni tasumata tuletorni- ja jäämurdetasusid 2003 ja 2004 aasta eest, sest seda on järjekindlat nõudnud nii opositsioon kui ka Riigikontroll. Kuidas need kaks numbrit omavahel seotud on ja kelle parteikassasse osa sellest rahast jõuda võib, jääb praegu vaid oletusteks.

Mis puutub eurosse, siis niigi perutava majanduskasvu juures üle 23% kasvava riigieelarve tegemine kindlasti meid eurole lähemale ei vii. Pigem lükkub see eesmärk veelgi kaugemale teadmatusse tulevikku. Üle 13 miljardise eelarvekasvu taustal ei mõju ka vaid ligi miljardine eelarveülejääk väga veenvana. Karta võib, et eelarveprotsessis Riigikogus kaob seegi nagu kevadine lumi. Tegemist on ju siiski valitsuse ettepanekuga, mitte lõpliku eelarvega. Kindlasti on ka koalitsioonierakondade Riigikogu saadikutel veel hulgaliselt ideid, kuhu vabad kroonid suunata, eriti kui katteallikaks on ebamäärane „ülejääk”, mida euro kasutuselevõtu ja inflatsiooni piiramisega põhjendada ei ole võimalik, sest selleks on ta ilmselt ebapiisav.

Kokkuvõttes, 2007. eelarve hoolimata kõigi aegade suurimast eelarvekasvust maksumaksja ellu olulisi positiivseid muutusi ei too. Eurot 2007. aastal ei tule ja asjad lähevad edasi vanaviisi.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.