Eesti taasiseseisvumisest saab peatselt mööda 15 aastat. Sama palju on meil olnud aega, et lahti ütelda ja lahti rabeleda vanadest viisidest ja hoiakutest. Kui ühelt poolt on õigus neil, kes edasimineku esimese eeldusena näevad head mälu lähimineviku sündmustest, siis teisalt vabatahtlik loobumine sellest vanast rämpsust, mis meie mõttemalle ja mentaliteeti pool sajandit kujundas, on ilmselt igasuguse arengu asetleidmise põhitingimuseks. Ette rutates võib öelda, et mitte kõigil meist pole see vaimult vabanemine ühtmoodi hästi õnnestunud.
Täna on meil head eeldused selleks, et tagada ka 30 aasta pärast Eesti omariikluse säilimine. 1,36 miljoni elaniku 45 000 ruutkilomeetrisel maakitsusel elamine on sedasorti luksus, mille jätkuvaks tagamiseks on meil vaja teha massiivseid pingutusi. Laias laastus tähendab see eelkõige väga suuri investeeringuid haridusse ja lastesse. Täna on meil nende otsusekohtade ja valikute äratundmiseks olemas nii ajud kui ka raha, et need poliitikad realiseerida. Majandus on seni kasvanud jõudsalt, inimesed ostavad raamatuid ja käivad teatris ning mis tähtis, on lootust, et ühel päeval taastub eestlastes uhkus selle üle, kes me oleme. Eestlased.
Vaadates tänast Riigikogu koosseisu, võib ettevaatlikult möönda, et ka parlamendis on tulevikkuvaatavaks poliitikaks (teatavate mööndustega) niiöelda hääled koos. Eestis on täna reaalselt proportsionaalselt rohkem neid valijaid, kes saavad arenevast riigist ka ise osa, olgu see kasvava sissetuleku või suureneva isamaa-armastuse kaudu. See peegeldub ka Riigikogu koosseisus, kus rohkem on selliste erakondade esindajaid, kellel on seni olnud oma roll mängida positiivsete ja tulevikku vaatavate poliitikate kujundamisel. Ütlen keerutamata välja – pean silmas sotsiaaldemokraate, reformierakondlasi ja peatselt ühte erakonda esindavateks saadikuteks olevaid isamaaliitlasi ja respublikaane. Kuid on ka tagasivaatajaid, nostalgitsejaid.
Kaasaegses Euroopas on pea igas riigis selline poliitiline jõud, kes „õitseb” ekstreemsetes tingimustes. Need on äärmuserakonnad, kellel õnnestub lõigata kasu segadustest ja arusaamatustest, kellele massiivsed streigid ja rahutused teevad head meelt. Neil läheb hästi siis, kui inimestel, rahval läheb halvasti. Eestis on paraku juhtunud nii, et neid erakondi on lausa kaks ja tegemist pole suvaliste nishierakondadega, vaid vasaktsentristliku tiiva kaaperdanud suurerakondadega, kes täna Eesti riiki valitsevad, kahetsusväärselt ühte liberaalset erakonda enda kannupoisiks jõuga surudes.
Sel päeval, kui Eesti ühiskonnas leiab mõistmist arusaam, et Eestis pole kaotajaid ja kannatajaid ning et Eesti jõupingutustest saavad osa meie kõikide lapsed, pole Savisaarel enam ka valijaid. Majandus on täna saavutanud kasvuhoo, mille jätkudes ei ole vaja enam Savisaar, kes lõhuks ühtsust, tekitaks sissetulekute erinevuste pinnalt erinevate ühiskonnarühmade vahelisi vastandumisi ja käituks kõikide kannatajate seisukohalt ainsa võimaliku päästjana. Objektiivselt on Eesti kõikide seniste valitsuste töö tulemusena konservatiivset eelarvepoliitikat ning ettevõtja- ja töötajasõbralikku majanduspoliitikat viljeledes jõutud seisu, kus on igal aastal võimalik julgelt, aga tasakaalukalt tõsta pensione, investeerida haridusse ja tervishoidu, aidata inimesi tööturule tagasi. Seda olenemata maailmavaatest või parteilisest kuuluvusest. Lubadused parteide kaupa küll erinevad, aga tulevikus ilmselt Riigikogus pensionitõusude vastu hääletajaid ei leidu. Edgar Savisaar on seda, enda jaoks eksistentsiaalset probleemi mõistnud ja astunud mitmeid konkreetseid samme, et ühiskonnas defineerida uusi või taastada vanu konflikte, kus tal oleks messialikul kombel oma päästev roll mängida.
Savisaar asus rünnakule oma riigi vastu. Pärast kohtumist Iiri suursaadikuga andis Savisaar avalikkusele edasi kohtumise sisu – kui külaline samuti väikesest ja edukast riigist leidis põhjust tublit Eestit kiita, siis Savisaar nägi põhjust laitmiseks. Eesti valitsuse liige nimelt avaldas Eestis läbiviidud turumajanduslike reformide üle kahetsust ja leidis, nagu oleks Eesti edu saavutatud nõrkade arvel. Taoline konflikti püstitamine räägib muidugi iseenda eest – eesmärgiks pole mitte probleemide lahendamine, vaid konfliktide olemasolu. Kuna Savisaarel pole kunagi positiivset programmi olnud, siis sõltub tema poliitiline eksistents teravate sotsiaalsete konfliktide tugevusest ja kandepinnast. Savisaare peamine lootus seisneb selles, konfliktide ja probleemide mõjul tekib üleüldine segadus, kus kolmandikul ühiskonnast (keda Savisaar ise nõrgemateks tembeldab) tunduks atraktiivsena keskerakondlik nostalgitsemine selle üle, kuidas kõik oli ja kuidas võinuks teisiti minna.
Pole patt meenutada sõna „nostalgia” etümoloogiat, kuna nostalgia algupärasel tähendusel on mitmeid abistavaid viiteid mitme tänase patsiendi meeleseisundisse. Sõna „nostalgia” argikäibesse toomise eest peetakse universaalselt vastutavaks meditsiinitudeng Johannes Hofer’it, kelle initsiatiivi tulemusena sisustati see umbes sellise tähendusega, mis viitab haigusele ja valule, mida tuntakse siis, kui kardetakse oma kodu või tuttavad maad enam mitte kunagi näha.
Keskerakonna puhul tuleb selle sõna tähendust laiendada, lisades sellele minevikuhõngulise sõnaühendi „post-sovjetlik”. Lühidalt, Keskerakonna poliitilisse retoorikasse üle kantuna väljendab post-sovjetlik nostalgia sellist mõttemalli, kus avaldatakse kahetsust Eesti senise käekäigu üle, sh turumajanduslikud reformid, erastamine st omandi üldine usaldamine erakätesse, üksikisiku usaldamine, parlamentaarne demokraatia.
Savisaare jutuajamine Iiri suursaadikuga pole kahtlemata ainus sümptom sellest ammu tuntud haigusest. Savisaarel on õnnestunud dikteerida Ansipile ja valitsusele raudtee natsionaliseerimispoliitika ja kombineerituna siia investeerinud välisinvestoritele suunatud ähvardustega annab see Eestist välja otseseid signaale, et väliskapital ei ole siia enam teretulnud ning et Eesti tahab Savisaare valitsuse all tagasi pöörata mitmed senised edu toonud poliitikad. Taoline sovetinostalgia on iseloomustama hakanud kogu valitsuse mitmeid samme.
Tahaksin loota, et see protsess ei ole peatumatu ning et seda annab veel pidurdada. Minu hinnangul on siin kaks võtmetegurit – kui hästi suudab Res Publica ja Isamaaliidu pinnalt loodaval uuel erakonnal enda taha koondada erksamalt mõtlev rahvas ning kui kaua laseb ennast praeguses vasakvalitsuses suruda ja sundida Reformierakonda. Ettevaatlikkusele sunnib meid ka teiste endiste NSVL poolt annekteeritud riikide või satelliitriikide saatus, kus esialgsete taasiseseisvumisjärgsete aastate optimism on asendunud tagasi kukkumisega sellesse samasse nostalgiasse, millega on kaasnenud muutumine teise liiga riigiks, mille sõltumatus ühe vana ütluse kohaselt seisneb selles, et sellest midagi ei sõltu.
Post-sovjetliku retoorika edu nurgakiviks on vastandumiste loomine. Savisaare eesmärgiks on tõestada, et edu on näiline, tegelikkuses on palju kaotajaid, ohvreid ja nõrku ning tema on nende eest väljas. Nende aitamiseks nõuab ta ajaratta tagasi pööramist, erastamised tuleb tagasi keerata (sarnaselt käitub praegu Boliivia populistlik liider Evo Morales) ning esmajärgus tuleb ühiskondlik rikkus laiali jagada (nagu ühe ansambli loo sõnade järgi „nii et vaesed kõik on ühtmoodi rikkad”) ja siis alles mõelda muude küsimuste peale. Keskerakonna doktriini järgi jäävad muude küsimuste alla tõenäoliselt haridus, teadus, tööpoliitika, ettevõtlus jpm.
Meie õnn on aga ilmselt see, et inimesed on tegelikult üsna targad. Savisaare valijaskond sõltub ikkagi sellest, kui paljusid inimesi suudab ta veenda, et need ongi need nõrgad ja viletsad, kelle arvelt edu tuleb. Savisaar ei räägi millegipärast aga neist inimestest, kes kella vaatamata on töötanud, et luua uusi ettevõtteid ja paremaid töökohti; kes ümberjagatavat lisaväärtust on kasvatanud ning tihtipeale selle eest oma pereelu ja tervisega on maksnud. Nende mured on talle võõrad, sest kui inimestel tekib arusaam, et nemad ongi selle edu tootjad ja nemad ning nende lapsed selle peamised kasusaajad – siis oleks lootuseta arvata, et neist keegi on ka Keskerakonna valija. Savisaarele ei ole mingi probleem jagada ühel päeval majanduskasvu vilju ja teisel päeval kiruda sedasama majanduskasvu, mida läbi pensionite, peretoetuste ja tööleminekutoetuste ümber jagatakse.
