Sõnavabadus peab jääma!

Valitsuse viimase aja suurimaks poliitiliseks initsiatiiviks on kujunemas seaduseelnõu, millega tahetakse saada kontrolli alla kriitika enda tegevuse või tegevusetuse suhtes. Riigikogu menetlusse esitatud eelnõu on kas tahtmatult või tahtlikult hakatud nimetama eksitavalt nn delfi eelnõuks. Netikommentaaride ärakeelamise varjus on aga valitsuse tegelikuks eesmärgiks kriminaliseerida nende inimeste tegevust, kes julgevad tänast võimunomenklatuuri ja nende tegevust kritiseerida. Antud eelnõu pole loodud mitte netikommentaare reguleerima, selle taga on püüe tülikad arvamused keelata kriminaalkaristusega hirmutades ja seeläbi enda võimu riigis kinnista
Seda eesmärki on varjatud püüdega võitlusest sõnavabaduse väärkasutustega, mille kasvu võimendab anonüümsus ja mille ainsaks ravimiks on politsei ja kohus. On loodud avalikkusele kujutlus, et tahetakse kaitsta poliitikuid ja riigivõimu ülekohtuse laimu eest. Poliitik peab aga juba ametit valides arvestama, et avalikkuse huvi ja tähelepanu kuuluvad selle ameti juurde. On täiesti normaalne, et rahval on õigus teada ja arvata, mida valitsejad teevad või teha plaanivad. Võimalus oma mõtteid vabalt väljendada ilma kartuseta repressioonide ees on demokraatlik väärtus, mida tuleb hoida.

Sõnavabaduse piiramiseks ja enda suunalise kriitika vähendamiseks on valitud igati sobiv hetk. Majandusel läheb hästi, inimeste heaolu kasvab, selle varjus ei oma enam demokraatia ja vabadus sh sõnavabadus enam sellist tähendust inimestele. Ja seda valvsuse kaotust ühiskonnas ollakse varmad võimulolijate poolt oma elu mugavamaks tegemiseks ära kasutama. Res Publica on erakond kelle kohta kõige enam viimasel aastatel on igasugust jama ja laimu levitatud. Meil ei tulnud aga kunagi isegi pähe asuda enda vastase kriitikaga võitlema läbi selle keelustamise.

Sõnavabaduse kui ühe demokraatia tugisamba langemine lööks kõikuma kogu süsteemi, mis lõpuks võtaks meilt võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Demokraatia garantiid on võimude lahusus, vabad valimised, sõnavabadus. Tingimustes, kus valimised on muutunud üha enam turunduskeemiaks, mis rõhuvad inimeste isiklikule kasule poliitiliste valikute tegemisel, on sõnavabadus võimalus kontrollida võimu.

Võimul olevale nomenklatuurile on oluline enda kriitikavaba tegevusvälja laiendada ja seeläbi oma rolli ühiskonnas suurendada. Antud eelnõu tagab lisaks 100 esimesele kriitikavabale päevale võimulolijatele alalise kriitikavaba tegutsemise ruum. Ikka võimu enesele kinnistamise nimel. Seda eelnõu tuleb seetõttu käsitleda osana laiemast trendist mille keskseteks märksõnadeks on ringkäenduse ja korporatiivsuse tugevnemine avaliku võimu teostamisel. Korporatiivset valitsemiskorraldust saab ohustada ainult demokraatia ja selle põhiline mehhanism – sõnavabadus. Demokraatlikku otsustusprotsessi iseloomustab isereguleerivus – ühiskond suudab piisava hulga iseseisvate ja sõltumatute infoallikate olemasolul koguda ja sünteesida informatsiooni, et vajalikul hetkel asendada vale valik õigega, valed valitsejad õigetega.

Ma ei arva, et kõik see toimub läbimõeldud tegevusplaani alusel, see on lihtsalt nomenklatuurse mõtteviisi tulemus, mille juured on minevikus. Ma ei tea, mis justiitsminister Langi nii närvi ajas, oli selleks näiteks ekskommunistide vastu suunatud kriitika enne kohalikke valimisi või midagi muud. Kuid selle sammuga näitab valitsus tervikuna, et see kriitika oli õige, tegutsetakse samast mõtteviis lähtuvalt sarnaste meetoditega. Kui suudetakse tsensuur rakendada ja KAPO-le anda vastavad pädevused siis järgmisel etapil jõuame selleni, et hakatakse seisukohti jagama õigeteks ja valedeks.

Võimu positsioonilt on mitmetele poliitikutele pakkunud suurt meelehead ilkumine, et anonüümsus on argpükside pärusmaa ning et vastutus oma sõnade eest ongi sõnavabaduse hind. See on argumenteerimata ja rumal positsioon. Meenutame, et mitme võimu kuritarvituse ilmsikstuleku oleme võlgu anonüümsusele. Suurem osa ajakirjanduslikest avastustest on sündinud läbi anonüümsete või anonüümsust taotlevate, kuid ajakirjanikule teadaolevate allikate. Eesti poliitika lähiajaloost tuleb meelde haridusministri Venemaa-käigu ilmsiks tulek, millele järgnes nõiajaht anonüümsust soovinud diplomaadile. Voltaire’i poolt kirjutatud ning pikka aega anonüümsena püsinud „Candide” mõjutas suuresti valgustusaegset Prantsusmaad ning võimaldas kättemaksuhirmuta avaldada kriitilisi mõtteid.

Meil on alati olnud moodne viidata teistele, võtta eeskuju. Õppida tuleb aga positiivsest, pole mõtet teha samu vigu, mida teised ees teevad. Me ei tohi minna kaasa maailmas vohava püüdlusega näilise korrektsuse saavutamiseks. Olgu need siis ajendatuna terrorihirmust nagu USAs, kus demokraatia avangardiks peetud riik on asunud Patriot Act  kaudu sõnavabadust pingumale kruvima. Või kas oleks keegi osanud arvata, et nii vabameelne maa nagu Taani satub olukorda, kus ta peab kaitsma islamitraditsioone oma kodanike sõnavabaduse arvel. Kuigi ma suhtun sügava austusega teiste inimeste, uskude ja kultuuride pühadustesse ja tavadesse ning tunnen sügavat muret maailma kahaneva turvalisuse pärast, arvan ma siiski, et sõnavabadusest me loobuda ei tohi. See tähendaks, et annaksime juba ette alla. Loobuksime vabatahtlikult demokraatiast ning vabadusest. Aga mis mõte sellel võitlusel siis üldse on, kui meil pole enam meie põhiväärtusi? Kui oleme nad ise hirmust ajendatuna käest ära andnud siis oleme ette kaotanud selle globaalse lahingu.

Eestis kaitseb sõnavabadust põhiseaduse §45, mis sätestab sõnavabaduse põhiväärtuse tasandil. Seni oleme seda kaitset pidanud piisavaks. Täna kui arutame Riigikogus valitsuse poolt esitatud eelnõu, millega tahetakse sõnavabadust piirata, tundub see kaitse juba puudulik. Paradoksaalsel moel peame tänases olukorras sõnavabadust kui väärtust valitsuses valitseva mõttelaadi eest asuma kaitsma eraldi seadusega.

This entry was posted in Riigihaldus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.