Kui tahame hoida stabiilset maksusüsteemi ja ennustatavat maksudistsipliini, siis on viimane aeg alustada arutelu uue lahenduse leidmiseks, et säilitada Eestis atraktiivne ettevõtluskeskkond ka pärast 2008. aasta lõppu.
Eesti liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga lepiti kokku üleminekuperiood ettevõtete tulumaksusüsteemi kooskõlla viimiseks nn ema ja tütarühingu direktiiviga hiljemalt 1.jaanuariks 2009.a. Selle kohaselt ei saa Eesti alates 2009. aastast välismaa emafirmadele jaotatavaid dividende maksustada. Kuna meil ei maksustata ka ettevõtte jaotamata kasumit, siis kaoks välisfirmadel 2009. aastast kohustus Eestis teenitavalt tulult makse maksta. Samas on Eesti omanike ja välismaa tütarühingute erinev maksustamine vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mistõttu on paratamatu senise maksusüsteemi muutmine.
2004. aasta detsembris saatsin rahandusministrina maksu- ja tollivolinik László Kovácsile kirja, milles pakkusin direktiivi uue sõnastuse, mis võimaldaks tänast ettevõtete tulumaksusüsteemi säilitada. Komisjoni seisukoht on aga olnud, et Eestile anti üleminekutähtaeg viimaks meie seadusandlus Euroopa Kohtu poolt antud direktiivi tõlgendusega kooskõlla, mitte selleks, et teha ettepanekuid direktiivi enda muutmiseks.
Nüüd on ettevõtete tulumaksu teema taas päevakorral, kuna istuv valitsus otsustas seada Austria eesistumisajal ema-tütarühingu direktiivi muutmise algatamine üheks prioriteediks. Kõik, kes vähegi asjaga kursis on, mõistavad selle eesmärgi saavutamise lootusetust. Kui komisjon isegi algataks direktiivi muutmise, siis nõukogus vajaks selle heakskiitmine ühehäälset otsust. Selle saamine on võimatu, kui arvestada näiteks Saksmaa või Prantsusmaa positsioone.
Eestil on sellises olukorras kaks valikut. Esiteks võime ettevõtte jaotamata kasumi jätta maksustamata ka tulevikus. See tähendab, et välisfirmad saaksid 2009. aastast oma tütarettevõtete kasumi Eestist maksustamata välja viia ning seda tulu maksustataks hoopis nende kodumaal. Selline muudatus seaks ka turukonkurentsis oluliselt halvemasse olukorda need Eesti ettevõtjad, kes soovivad investeerida väljapoole Eestit, sest nad võivad kaotada võimaluse kasutada maksulepingute ning Euroopa direktiivide poolt pakutavaid soodustusi.
Teised variandid tähendavad jaotamata kasumi maksustamist. Siin on küsimus eelkõige maksumääras. Üks võimalus on panna suhteliselt kõrge maksumäär ja lubada maksustavat kasumit eri “trikkidega” vähendada. Näiteks lubada osa kasumist madala määraga paigutada sihtotstarbelistesse fondidesse investeeringute jaoks või mängida raamatupidamise reeglitega lastes mingeid varasid kiiremini amortiseerida. Kui me aga seda ei tee, siis saame pakkuda Euroopas levinud maksumääradest oluliselt madalamat nominaalset maksumäära, sest meid ei kammitse Euroopas nii levinud maksusoodustused.
Ilmselt oleks selles olukorras parim lahendus kehtestada efektiivne tulumaksumäär, mis oleks madalam kui meie naaberriikides. Konkreetse ettepanekuna pakun aruteluks lahenduse, et ettevõtete tulu tuleks alates 2009. aastast maksustada võimalikult madala määraga (näiteks 5%) ja lisaks maksustada väljavõetavaid dividende dividendi saaja põhiselt näiteks 15%-ga. Nii oleks maksumäär füüsilistele isikutele kokku 20%, mis on samapalju kui samaks aastaks planeeritav üksikisiku tulumaks. Kuidas muuta füüsiliste isikute maksustamist, et see soosiks säästmist ja investeerimist on juba järgmine teema. Dividendid, mis jaotatakse emaettevõttele, jääksid edaspidi maksuvabaks.
Meie eesmärk peab olema muuta Eesti kõige atraktiivsema ettevõtluskeskkonnaga riigiks Euroopa Liidus. Soodne maksurežiim on selle üks nurgakive. Peame töötama, et investorid kolmandatest riikidest siseneksid Euroopa siseturule just emafirmade residentsust Eestis määratledes. Loomulikult peab olema uus süsteeme soodne juba tegutsevatele ettevõtetele. Mida rohkem kasumeid otsustatakse deklareerida Eestis, seda suurem on ka meie maksutulu. Riik ei pea võtma palju maksu väikestelt summadelt, vaid vähe maksu suurtelt summadelt.
Tulumaksu muutmist plaanides on oluline teema, kuidas käituda enne 2009. aastat teenitud kasumitega, mis on selleks ajaks jaotamata. Sisuliselt on kaks võimalust. Jätta see raha ettevõtjatele üldse tulumaksuvabalt kätte. Mis ilmselt tähendab, et järgmisel kahel aastal ettevõtted tänase raha hinna juures suuresti dividende ei jagada, vaid akumuleerivad kasumi, et võtta see 0% määraga juba peale 2009. aastat välja. Teine võimalus on säilitada perioodil 2000-2009 tekkinud kasumitele ka peale 2009 aastat praegu kehtiv maksusüsteem. See tähendaks, et tulumaksu tuleks maksta siis, kui kasum dividendidena välja võetakse. Ehk nende kasumite maksustamise osas ei tohiks midagi muutuda.
Kokkuvõttes oleks Eestile parim variant, kui saaksime ema- ja tütarühingu direktiivi sõnastust muuta, kuid selline lootus on pigem utoopiline. Seetõttu tuleks praegu keskenduda kahele asjale. Esiteks, aruteludele uue lahenduse üle, et hoida Eesti ettevõtluskeskkond atraktiivsena ka alates 2009. aastast. Ja teiseks, leppida kokku lahendus, kuidas käitume enne 2009. aastat teenitud, kuid jaotamata kasumite maksustamisel.
Erakondadel on selles küsimuses erinevad huvid. Kindlasti tahaks Reformierakond seda teemat hoida valimisdebattideks. Poliitilistel kaalutustel lahenduse leidmisega venitamine ei ole ettevõtjate suhtes aus. Kindlasti peame leidma uue lahenduse enne Riigikogu valimisi, sest selle lahenduse leidmist ei tohi muuta valimiskampaania osaks. Selleks on vaja laiemat konsensust ja mul on väga hea meel, et Rahandusminister Sõerd on minu mõtetega kaasa tulnud.
