Olen jälginud tähelepanelikult istuva valitsuse majanduspoliitilisi ja tehnilisi ettevalmistusi meiepoolt seatud eesmärgi saavutamisel olla Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täieõiguslik liige 1. jaanuarist 2007.aastal. Selles protsessis on jõudnud kätte murranguline hetk. 17. novembril avaldas Euroopa Komisjon sügisese majandusprognoosi. Sealseid numbreid analüüsides sai lõplikult selgeks, et Ansipi valitsus ei suuda Eesti majanduspoliitikat 2006. aastal hoida kursil, mis võimaldaks võtta Euroopa ühisraha euro Eestis kasutusele 1. jaanuarist 2007. aastal. Kui IMF-i varasem majandusprognoos jättis veel meile ukse paokile konstateerides” ebatõenäoline on, et Eesti suudab täita Maastrichti konvergentsikriteeriumi 2006.a juuniks ja isegi optimistlike stsenaariumite järgi ei ole see kättesaadav enne 2006. aasta oktoobrit”, siis komisjoni prognoos näitab üheselt, et Eesti ei suuda 2006. aastal hinnastabiilsuse kriteeriumi täita, sõltumata sellest, milline hetk 2006. aastal mõõtmiseks valida. Sellepärast ei ole ka mõtet mängida hindamisperioodi ajaga lükates see kevadelt sügisesse – see ei muuda midagi. Juhul kui just maailmaturul ei toimu näiteks naftahindade dramaatilist langust.
Teatavasti on inflatsioonikriteeriumi rajajoon Eesti ja kõigi teiste kandidaatide jaoks kolme madalaima inflatsiooniga euroala riigi inflatsiooni tase pluss maksimaalselt 1,5%. Nii IMF-i kui Komisjoni sügisprognoosi järgselt on rajajoon kuskil 2,7-2,8% taseme juures, Eesti inflatsioonitase kisub aga julgelt üle kolme protsendi. Kindlasti võib ka sihtmärk muutuda ehk kolme madalaima inflatsioonitasemega riigi tase on kõrgem, kuid mitte palju.
Valitsuse poolt 1.detsembril k.a kinnitatud Uuendatud konvergentsiprogrammis 2006 aastaks on toodud inflatsioonitaseme 2,6% lähtuvalt Rahandusministeeriumi suvisest majandusprognoosist. Selle saavutamiseks peaks asuma valitsus rakendama radikaalseid administratiivseid meetmeid nagu käibemaksu oluline vähendamine. 1% käibemaksu langetamist tähendab ligi 800 miljoni kaotust Riigikassale. Ma lihtsalt ei näe võimalust, et võimul olev vasakkoalitsioon suudaks sellises mahus kulusid kärpida, kui isegi õpetajate palgatõusuks ei leitud paarisada miljonit.
Istuva valitsuse lootus, et Euroopa Komisjon teeb poliitilistel kaalutustel järelandmisi ja asub konvergentsikriteeriume “tõlgendama” on kirjutatud liivale. Mina sellesse ei usu. Komisjon võtaks endale mõttetu riski ja looks probleemse pretsedendi tuleviku jaoks asudes kriteeriume vabavoliliselt rakendama. Eesti peab suutma täita kõik Asutamislepingu kriteeriumid, et Komisjon esitaks Eesti Nõukogule täisliikme staatuse saamiseks Euroopa Majandus- ja Rahaliidus. Selle viitas rahandus- ja majandusvolinik Almunia üheselt ka oma hiljutises kommunikatsioonis Postimehe vahendusel. Eesti on alati toetanud varasemalt komisjoni positsioone reeglite ühetaoliseks rakendamiseks kõigile liikmesriikidele olgu see siis stabiilsus või konvergentsi raportite läbivaatamisel.
Valitsusel oleks peale Komisjoni sügisprognoosi avaldamist viimane aeg avalikult tunnistada, et Eesti ei saanud 1.jaanuari 2007. aasta eesmärgi saavutamisega hakkama. Iseenesest on küll üllas pingutada kuni viimase hingetõmbeni, kuid pisut naiivselt siiski kõlab alles eelmisel nädalal kinnitatud Uuendatud konvergentsiprogrammis 2006. aastaks toodud valitsuse seisukoht – Juhul, kui jätkatakse konservatiivset eelarvepoliitikat, ei tohiks Eestil olla suuri probleeme Maastrichti kriteeriumide täitmisega 2006. aastal,”
Pole mõtet ennast ja teisi enam petta juttudega 1. jaanuarist 2007. Turud ootavad juba uut plaani. Viimases Economistis nimetab endine EBRD peaökonomist Willem Buiter Eesti majandust “kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks kogu Euroopa Liidus”. On tähtis, et me hämamisega seda maha ei mängi, eriti oludes, kus Leedu ja Sloveenia ilmselt suudavad täita tingimused ja saada rahaliidu täieõiguslikuks liikmeks. Minu hinnangul turud aktsepteerivad liitumise edasilükkumist kui see ei toimu määramatuks ajaks.
Kokkuvõttes, valitsus peab pakkuma hiljemalt uue aasta alguseks välja realistlikel eeldustel tugineva uue plaani, millal Eesti tahab saada EMU täisliikmeks. Järgmine võimalik eesmärk on 1. jaanuar 2008, sest aasta keskel tekitaks üleminek eurole palju tarbetut segadust.
Euroga liitumine 1. jaanuaril 2007. aastal oli kolmas suurem planeeritud samm Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemise kõrval. Kahjuks ka esimene põrumine. Võtkem seda õppetunnina ja kasutagem seda aega näiteks õigusliku baasi korrastamiseks, sest tegelikult pole veel midagi kadunud. Valitsus peab lihtsalt endale tunnistama, et ta ei saanud hakkama. Siis saame sammu õigeks seada ja edasi liikuda.
