2003. aasta kevadel koalitsioonilepet sõlmides toimus põhimõtteline debatt teemal, kuidas minna riigi enamusosalusega äriühingute haldamisega edasi.
Probleem riigile kuuluvate ettevõtete nõukogudega on pea sama vana kui Eesti riik. Ikka on poliitilised erakonnad püüdnud sinna saata oma usaldusaluseid nii ühingu parema kontrollimise kui ka omadele ja parteikassasse raha saamise eesmärgil. Viimasel kohal pole paljude nõukogu liikmete jaoks olnud ka vähese vaevaga teenitav lisatulu nõukogu liikme tasu näol. Põhjenduseks on toodud see, et nendes ühingutes tuleb poliitikute kaudu tagada avalikkuse kontroll ja avalike huvide järgimine.
Osaliselt võttis probleeme maha riigi äriühingute tehtavate toetuste ja annetuste piiramine meie valitsuse poolt, mis vähendas nõukogus olevate poliitikute võimalusi toetada oma spordi- või padjaklubi, mis oli tihti selliste nõukogude aasta töö tipphetk. Sama seadusega korrastati nõukogu ja juhatuse liikmete tasustamise põhimõtted, vähemusosaluste haldamine, nõuded riiki esindavatele inimestele, nõukogu liikmete õigused ja kohutused ja muudeti kohustuslikuks sisekontroll.
Põhimõttelised küsimused, mis on seotud eelkõige äriühingute nõukogude liikmete kompetentsuse ja huvide konfliktiga jäid koalitsiooni erimeelsuste tõttu kahjuks lahendamata. Huvide konflikti allikaks on jätkuvalt igasugu äriühingutest sõltuvad tegelased, kelle huve poliitikutest ja poliitikute poolt määratud nõukogu liikmed varjatud kujul ellu võivad viia. Mitte harva ei satu nad ka erakondade otseste või varjatud toetajate hulka.
Värske näide oli siin Riigi Kinnisvara AS, kus nõukogu esimees Kalev Kallo surus juhatuse esimehe sõnul jõuliselt läbi hanketingimused, mis piirasid ühel suurel ehitushankel osalevate ettevõtete hulka vaid nelja ettevõttega, piirates nii konkurentsi ja vähendades riigi võimalusi saada paremaid hinnapakkumisi. Kas ta tegi seda ebakompetentsusest või kellegi huvides, on täna veel lahtine.
Äriühing pole poliitika tegemise koht
Suures plaanis on riigil endale kuuluvates äriühingutes kaks eesmärki. Esiteks, saavutada oma varadelt mõistlik tootlus, et teenida riigieelarvesse raha, millega finantseerida näiteks tervishoiu- ja pensionisüsteemi. Teiseks, säilitada avalik kontroll strateegiliste infrastruktuuriettevõtete üle.
See ei tähenda, et Riigi äriühingud on poliitika tegemise kohad. Kõik näited, kus äriühingu majandustegevus on allutatud poliitilisele loogikale, on viinud ebaefektiivsusele, mis on tulnud pärast maksta kinni maksumaksjal läbi väiksemate omanikutulude ja suuremate subsiidiumite riigieelarvest. Kui riik tahab mingit tegevust lihtsalt toetada, peab ta seda tegema läbi riigieelarve, nii on see läbipaistev ja ühiskonnale nähtav. Poliitikat tuleb aga teha ministeeriumides läbi õiguslike regulatsioonide kujundamise, kus määratletakse, milline on antud sektori turukorraldus ja millistest normidest, õigustest ja kohustustest lähtuvalt toimivad regulaatorid ja järelvalveasutused. Isegi viimastes ei tohi enam teha poliitikat, sest see hakkaks moonutama ausat konkurentsi.
Professionaalsusest
Täna esindavad riigi huve riigi osalusega äriühingute nõukogudes peamiselt poliitikud eraettevõtjad ja ka riigiametnikud, kes kõik osalevad äriühingute nõukogude tegevuses oma põhitöö kõrvalt. On küsitav, kas on mõistlik, kui näiteks miljarditesse ulatuva bilansimahuga ettevõtte nõukogu koosneb vaid inimestest, kes teevad seda tööd teise töö kõrvalt ja kes tihti ei oma mingit muud ärilist tausta peale varasema istumise mõne teise riigiettevõtte nõukogus.
Seetõttu esitas Res Publica fraktsioon Riigikogu menetlusse eelnõu, mille eesmärk on muuta riigi huvide kaitse riigi osalusega äriühingutes professionaalsemaks. Eelnõu vähendab ka riigi äriühingute sõltuvust poliitilistest hetkemeeleoludest ja huvidest, kuna selle kohaselt hakkavad nõukogudesse kuuluma peamiselt riigiametnikud, kellele see on peamine teenistusülesanne. Ilmselt on neil, kuna neid oleks vähem ja nad peavad oma majanduslikud huvid deklareerima, ka lihtsam korruptsioonikahtluste osas silma peal hoida.
Riigi osaluste haldamisega kaasnev pädevus ja ka vastutus koondataks senisest enam Rahandusministeeriumisse, kelle valitsemisalas tegutsevasse üksusse koondataks ka vastavad ametnikud. Sisuliselt tähendab see loobumist osalust valitseva ministri mudelist, kus minister on ka tema vastutusalaga haakuvate äriühingute üldkoosoleku rollis.
Selline korraldus vähendab võimalusi, et minister teeb või suunab nõukogu liikmeid tegema riigi äriühingule kahjulikke otsuseid põhjendades seda valitsemisala muude huvidega. Vastutav minister saaks edaspidi oma riiklikke funktsioone vastavas valdkonnas täita kas läbi seadusloome või läbi tema valitsemisalas olevate regulaatorite, mitte läbi otseselt ettevõtte juhtimisse sekkudes.
Selleks muudetaks ka nõukogu liikmete määramise korda. Nõukogu maksimumsuuruseks oleks 5 liiget, kellest enam kui pooled on Rahandusministeeriumi koosesisus olevad ametnikud, kelle peamiseks teenistusülesandeks saabki olema riigi huvide kaitsmine nõukogudes. Ülejäänud riiki esindavad nõukogu liikmed nimetaks Vabariigi Valitsus.
Eelnõu kohaselt ei saaks riigi esindajad äriühingute ja sihtasutuste nõukogudes nõukogu liikme tasu. Riiki esindavad riigiametnikud saavad oma töö eest palka riigilt. Nende nõukogu liikmete jaoks, kes ei ole riigiametnikud, võiks tegemist olla auametiga, milles olemise eest tulu ei taotleta. Ilmselt hoiaks see nõukogudest eemal ka hulga inimesi, kes täna määratakse sinna vaid lisatasu maksmise eesmärgil.
Kokkuvõttes oleme veendunud, et need muudatused aitaksid oluliselt tõsta riigi äriühingute juhtimiskvaliteeti ja vähendada huvide konfliktidest ja ebaprofessionaalsusest tulenevaid ebamajanduslikke otsuseid ja hallata nii paremini riigi ehk meie endi vara.
