Käes on sügis ja aeg on teha vahekokkuvõte 2005. eelarveaastast. Kui Res Publica juhitud koalitsioon eelmise aasta lõpul tasakaalus riigieelarve vastu võttis, prognoosisime eelarvetuludeks 53 miljardit krooni. Suvel eelarvetulude laekumist üle vaadates hindas Rahandusministeerium tulude mahuks juba ligi 2 miljardit enam, kui eelarvesse planeerisime. Põhjus on lihtne, meie majandus on kasvanud kiiremini kui enamik analüütikuid (sh Eesti Pank) eelmise aasta suvel prognoosis. Töötavate inimeste arv on kasvanud ligi 4400 võrra. Riigi keskmine palk on kasvanud 9,8% ehk üle 700 krooni. Reformitud Maksu- ja tolliamet kimbutab maksudest kõrvalehiilijaid varasemast palju tsiviliseeritumalt. See kõik on andnud kevadel ametisse astunud valitsusele juba kuuendal valitsemiskuul võimaluse panna kokku lisaeelarve ja esitada see Riigikogule.
Peamiselt on lisaeelarve puhul räägitud Valitsuse targast otsusest eraldada raha pensionikassasse ja Haigekassasse. Targu on jäetud mainimata, et enam laekuvat ligi 1,1 miljardit krooni sotsiaalmaksu mujale suunata ei saagi. Täpselt samamoodi on seadusega ette määratud ka kütuseaktsiisi suunamine kohalike teede remondiks ning hasartmängumaksu suunamine kultuurile, haridusele ja sotsiaalvaldkonnale. Siin on valitsuse väited, et see on nende riigimehelik otsus, eksitavad, sest seadus ei anna neile mingit otsustusruumi.
Meil on hea meel, et lisatulud annavad võimaluse tõsta pensioneid nii, et riigieelarve ei läheks 2005. aastal defitsiiti. Küll aga ei pea me õigeks selliseid otsuseid langetada nii, nagu valitsusliit seda kevadel tegi – ilma igasugust finantsplaani omamata. Loomulikult on poliitikas vaja ka õnne. Aga mul tõusevad ihukarvad püsti, kui ma mõtlen, et riigi rahandust juhitakse vaid heale õnnele lootes. Suhtumine – paneme mõne miljardi kulusid juurde, küll see tuleb täis, sest alati on tulnud – on mulle põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Selline mänguri lähenemine lihtsalt ei ole vastutustundlik. Teatavasti on mänguratas ümmargune ja mänguri õnn on pöörduv. See, et Villu Reiljanil läks ühel korral õnneks riigi rahaga börsil mängimine ja sealt Riigikontrolli hoiatusel lahkumine napilt enne börsikrahhi, ei tähenda et see mudel toimiks riigi rahanduses tervikuna. Ühel päeval saabub hall argipäev, kus mänguautomaat enam kuldraha ei sülita. Mängur asub siis algul asju müüma, siis laenu võtma ja lõpuks ajavad kasvavad laenud vargile. Riik ei tohi nii käituda.
Vaid oodatust kiirem majanduskasv tõi selle koalitsiooni “rongi alt” välja. Koalitsioonileppega projekteeritud pensionikassa puudujääk 2005. aastal ja valitsussektori ca 2 miljardi kroonine puudujääk 2006. aastal oli kevadel reaalsus. Kevadel kui tänane koalitsioonileping sõlmiti ja erinevaid kulukohustusi riigile juurde võeti, puudus lisatulude laekumise osas igasugune info Seda näitas ka see, et ei pea- ega rahandusminister ei suutnud korduvalt ei suulistele ega kirjalikele küsimustele vastates esitada mingit riigi finantsplaani.
Millest valitsuspoliitikud üheski pressiteates eriti rääkida pole tahtnud, on see, et eri ministrite eelarvetesse on lisaeelarvega tekkinud kokku üle 200 miljoni krooni erinevaid katuse- ja valimiseelseid kommirahasid, mille saajad ja jaotuspõhimõtted on enamasti täiesti avamata.
Poliitilise suva jõuline taastoomine riigieelarve rahade jaotamisse näitab üheselt, et tahetakse eraldada sikud lammastest ja anda signaal – rahva raha jaotame omade vahel laiali, kes osa tahab saada, hoidku meie ligidale.
Selle taustal on mul hea meel, et Res Publica algatatud koolide kordategemine on tasapisi hoolimata valitsuserakondade poliitiliste koolikatuste taaselustamise soovist käima läinud ja esimesest 600-st miljonist on ligi 473 miljonit juba lepingutega kaetud ning töö järgmiste huvilistega käib edasi. See, et rahandusminister Sõerd ajab ikka jannoreiljanlikku joru, et see raha tuleks jagada koolide vahel laiali, on aga märk sellest, et soov keerata ajaratas tagasi aegadesse, kus Toompea poliitikud said jagada ja valitseda, on jätkuvalt tugev.
Valitsuse huvi mustkunsti vastu näitab ka viimane uudis õpetajate palkade kohta. Nimelt on regionaalminister omavalitsustega kokku leppinud, et õpetajate palgafond kasvab 2006. aastal 4% ja hoonete remontimiseks ja üüride maksmiseks mõeldud investeeringutoetus/kapitalikomponent pearahas ei kasva. Samal ajal räägib haridusminister, et õpetajate palkade alammäärad tõusevad 23%. Praktikas tähendab see seda, et palku enam diferentseerinud koolides jäävad head õpetajad palgatõusust ilma ja koolides, kus õpilaste arv kiiresti väheneb tuleb pealesunnitud palgatõusuks leida vahendeid remondiraha arvelt. Kindlustunnet pikaajaliste otsuste tegemiseks see koolijuhtidele kindlasti ei anna.
Samasugusest jaga ja valitse mõtteviisist on kantud ka omavalitsusjuhtide “pearaha” paragrahv lisaeelarves. Kus 50 miljonile kroonile maksumaksja rahale saab pretendeerida igaüks, kes esitab avalduse ja on Rahvaliidu, Reformierakonna ja Keskerakonna sõbramees. Sellised koalitsiooni “sõbramehed” käivad juba nina püsti ringi. Eelmise nädala “Meie Maa” toob sellise mõtteviisi ilmekalt esile. Rahvaliitlasest Orissaare vallavanem Raimu Aardem ütleb otse, et tema ei kavatse riigile võlg tagasi maksta, kuid nüüd saab ta oma erakonnakaaslasest rahandusministri abiga vast asjad riigiga korraldatud. Mida peavad mõtlema aga need ca 150 omavalitsust, kes on oma võlad korrektselt riigi ees tasunud? See on tüüpiline näide koalitsiooni poliitikute mentaliteedist – käsi peseb kätt.
Kui mõnedel omavalitsustel ei ole raha koolide nõuetekohaseks kordategemiseks ja korras hoidmiseks, siis ei ole selles süüdi ehitaja vaid see, kes nõuab koolipidajatelt võimatut. Pole mõtet peeglit süüdistada kui larhv kõver. Kui rahast ei jätku ja majad lagunevad, siis tuleb raha juurde anda, nõudeid koolidele vähendada või koolivõrku õgvendada. Neljas tee on istuda ja oodata kuni koolimajad lõplikud lagunevad või mingi ime läbi korda saavad. Viimasel plaanil tundub Valitsuse silmis kahjuks jumet olema, sest lootus, et loosiõnn võib ka edaspidi naeratada sellele, kes tööd ei tee, on lisaeelarve taustal suurem kui kunagi varem. Palju õnne!
