Eesti eelarvepoliitika on teistele eeskujuks

Eelarvepoliitika on üks väheseid valdkondi, kus oleme siiani tahtnud õppida teiste, mitte iseenda vigadest. Oleme suutnud oma riigirahandust paremini korras hoida kui enamus Euroopa Liidu liikmetest, meie eelarvepositsioon on rahvastiku kiire vananemise valguses üks jätkusuutlikumaid. 2003. aasta lõpu seisuga oli Eesti valitsussektori võlg kõige madalam (5,3%-SKP-st) ja eelarveülejääk kõige suurem (3,1% SKP-st)Euroopa Liidus.

Lähemate aastate perspektiivis oleme koalitsioonipartneritega kokku leppinud, et maksukoormus on stabiilne ja meie eelarvemaht ei kasva kiiremini kui rahvuslik rikkus. 2005. a eelarve eelnõu järgib seda põhimõtet. Maksukoormus püsib 33% ja valitsussektori kulud 40,7% tasemel SKP-st, samad numbrid on ka 2004. aastal.

Selle saavutamise nurgakiviks on olnud arusaam, tuleb leida tasakaal erinevate soovide ja võimaluste vahel. Olen rahandusministrina seisukohal, et tasakaalus eelarve on täna minimaalne võimalik piir ja pigem peaksime seadma eesmärgiks majanduse kasvufaasis valitsussektori ülejäägis positsiooni saavutamise. Olen 2004 ja 2005. aasta eelarve eelnõude koostamisel nendest konservatiivsetest põhimõtetest lähtunud.

Riigieelarvelised personalikulud suurenevad 2,9%

Sarnaselt valitsussektori kuludega ei suurene ka üldvalitsemiskulude osakaal 2005. aastal, jäädes sarnaselt 2004. aastaga 9,2% tasemele. On toodud välja ka valitsussektori ja üldvalitsemisekulude kasvu 2004. aastal. See oli tingitud valitsussektori kulude osas Euroopa Liidu toetuste lisandumisest (5,1 mlrd) ja üldvalitsuskulude osas Euroopa Liidu makse (1,3 mlrd) lisandumisest riigieelarvesse.

Palju poleemikat tekitanud riigieelarvelised personalikulud kasvavad 2005. aastal nominaalselt 6,2% ja reaalselt 2,9%. See on oluliselt vähem majanduse kasvust, mis nominaalselt ulatub 9,6%ni ja reaalselt 5,9%ni. Rääkides valitsussektori personalikuludest unustatakse ära, et sinna hulka  kuuluvad õpetajate, politseinike, prokuröride, tervishoiutöötajate, muuseumitöötajate, päästetöötajate, sotsiaaltöötajate, piirivalvurite,  tolli- ja maksuametnike ja paljude teiste sarnaste elualade palgakulud. Me kõik ju arvame, et nende inimeste panust tuleb ühiskonnas tänasest enam väärtustada. Seega valitsussektori kulude suurendamise või külmutamise jutt ei ole nii lihtne kui esialgu paistab.
Loomulikult tuleb jälgida, et reaalpalgad ei kasvaks tootlikkusest kiiremini. Sellele juhib tähelepanu ka äsjaavaldatud Euroopa Komisjoni Konvergentsiraport.  Meie  prognoosi kohaselt on järgmisest aastast tööviljakuse kasv kiirem kui palkade reaalkasv.

Pean ise aga kriitilisemaks kui valitsussektori palgad, valitsussektoris hõivatud inimeste arvu.  Pigem tuleb maksta ühele töötajale korraliku palka kui hoida mitut madalapalgalist samad tööd tegemas. Valitsussektoris hõivatute arv tuleb võtta kriitilise tähelepanu alla. Eestis on kõigest 470 tuhat inimest, kes töötavad erasektoris. Nende inimeste maksudest koguneb kokku riigieelarve, mida saab avalike teenuste pakkumiseks kasutada. See arv on väiksem kui mõne globaalsete suurfirma töötajate ja allhanketööde tegijate arv. Peame seega rahvatiku vananemise ja tööealise elanikkonna vähenemise valguses saatma osa riigipalgalisi “tootvale tööle”.

Maksukoormus ei suurene

Valitsuskoalitsioon on seadnud eesmärgiks vähendada lähiaastatel tööjõu maksukoormust. Kindlasti ei saa maksumäärade alanemist ja riigieelarve tulude muutust vaadata lineaarselt, sest tihti toovad madalamad maksumäärad kokkuvõttes enam tulu ka eelarvesse, kui kõrgemad. Mille tulemusena võib olla madalate maksumäärade juures maksukoormus hoopiski kõrgem. Maksukoormust ehk maksutulude laekumist mõjutavad maksumäärade kõrval nii majanduskeskkond, maksuhalduri hea töö kui ka maksumaksjate soov maksta ausalt makse.

Meie maksukoormuse “tõus” viimastel aastal ongi olnud tingitud maksude paremast laekumisest vaatamata maksumäärade stabiilsena püsimisele või kavandatavale langusele. Maksukoormus oli 30,7% 2001.aastal ja 33,3% 2003. aastal. Samas kui selles perioodis maksumäärad sisuliselt ei muudetud ja SKP kasvas.

On võrreldud meie maksukoormust ka teiste uute liikmesriikidega, kus ilmneb, et meie maksukoormus samade efektiivsete maksumäärade juures on kõrgem. See on hea tulemus, mis näitab, et meie varimajanduse osakaal on väiksem ja inimesed tahavad ausalt maksta makse. Kindlasti on siin oma roll ka tulemuslikul maksuhalduri tööl.

2005. aastal eelarve eelnõu järgi maksukoormus ei kasva, valitsussektori kulud ei suurene ning valitsussektoris töötavate inimeste palgad ei kasva tootlikkusest kiiremini.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.