Tänavu veebruaris avalikustas Euroopa Komisjon oma ettepanekud Euroopa Liidu järgmise, 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi ehk Agenda 2007 kohta. Heale lapsele omase nimederohkuse taga sai ametliku stardi üle-euroopaline debatt Euroopa Liidu tulevikueelarve eesmärkide, prioriteetide ja meetmete üle. See dokument peab andma paljuski vastuse küsimusele, millist Euroopat me tahame.
Erinevalt veel järgneva kahe ja poole aasta jooksul kehtivast Agenda 2000st, kus Eesti on koos kümne Kesk- ja Ida-Euroopa riigiga püsinud eelkõige abirahade saaja staatuses, oleme 2007. aastal Euroopa Liidu täisliikmena uues rollis. Selle rolliga kaasneb nii rohkem õigusi kui ka kohustusi ja vastutust. See on kohustus näha Euroopat kui tervikut ja Eestit selle osana, Euroopa kui terviku konkurentsivõimelisust ja Eesti konkurentsivõimelisust Euroopa Liidus.
Peame olema valmis ütlema, milliseks peab kujunema Euroopa ühine poliitka, sh. eelarve- ja majanduspoliitika. Kas kümne uue liituva riigi mõjul asetub eelarves rõhk senisest enam ajaloolistelt prioriteetidelt, proriteetidele, mis tagaksid meie (ehk Euroopa) majandusliku järelejõudmise USA ja Jaapanile? See peab olema meie missioon, julgust juhtida tähelepanu neile kitsaskohtadele, mille ümbervaatamine on muutunud aastatega Euroopas poliitiliseks tabuks. Millest kõik räägivad koridorides, kuid keegi julge puudutada ametlikel foorumitel. Meil on võimalus see suluseis tabude ümber lõpetada, nihutada koos teiste liitujatega tasakaalu liidu sees ja avades uue võimalused muutusteks.
Kõrgeima lisaväärtuse jahil
Euroopa Liidu eelarvest tuleb finantseerida kõige enam lisaväärtust loovaid ühiseid poliitikaid. Heameel on näha, et vähemalt deklaratiivsel tasemel kattub Euroopa Komisjoni ettepaneku esimene prioriteet – Euroopa peab tegema koostööd suurema majanduskasvu saavutamise ning rohkemate ja paremate töökohtade loomise nime – Eesti nägemusega valdkondadest kuhu tuleb enim panustada. Ka teised peamised prioriteedid haakuvad üldjoontes Eesti nägemusega Euroopa ühise eelarve võimalikest rõhuasetustest.
Uute eesmärkide seadmine ja uued, eelkõige majanduse jätkusuutlikkusele ja konkurentsivõimele suunatud initsiatiivid, mis arvestavad EL laienemisega seotud muutusi, tähendavad, et tuleb üle vaadata kogu eelarve senine raamistik. Ka rakendusmehhanismid vajavad põhjalikku läbirääkimist. Nii, et uued eelistused looksid reaalset väärtust ka Eestis ja teistes liituvates riikides. Solidaarsus lähtuvalt suutlikkusest. Ka need riigid, kes loovad alles teadus-ja arendustegevuse infrastruktuuri sellisel kujul nagu ta on olema enamuses senistes liikmesriikides, peavad saama läbi võimaluse pääseda juurde Euroopa T&A rahadele teha midagi selle heaks, et meie SKTper capita jõuaks Euroopa keskmisele rajajoonele palju kiiremini kui analüütikud seda praegu ennustavad. Uutest initsiatiividest ei tohi saada kanal mille ligi praktikas liituvad riigid objektiivsetel põhjustel ei pääse.
Kord ja selgus Euroopa Liidu eelarve poliitikas
Alustades arutelusid Euroopa Liidu eelarve üle järgmiseks perioodiks, ei tohi me karta raskeid ja põhimõttelisi muudatusi kandvaid otsuseid. Kergem on lükata alati otsustamist edasi, kuid pigem raske lõpp kui lõputud raskused. Meil peame vaatama tõsiselt otsa enim vaidlusi liidu sees tekitavatele küsimustele nagu laienemise tõttu toetustest ilma jäävate piirkondade üleminekuperiood, ühtne põllumajanduspoliitika ja Suurbritanniale kehtivad eelarvelised erisused. Peame tegema praegu enam tööd, vältimaks olukorda, kus Euroopa maksumaksjad peavad kinni maksma veel ühe eelarveperioodi jooksul tahte puudumise uute tasakaalude leidmisel.
Täna on liidu sees tekkinud kaks vastandlikku leeri: ühel pool on suuremad netomaksjad ehk need, kes tahavad vähem ühisesse kassasse maksta, teisel pool komisjon ja riigid kelle huvides on raha enam läbi Euroopa Liidu eelarve ümber jagada.
Suuresti sellest vastuseisust tingituna paistab praegu., Agenda 2007 arutelu algstaadiumis, et mitte eesmärgid ja teed nende saavutamiseks ei ole Euroopas kõneaineks, vaid see, kes palju maksma peab, ja kuidas suuremat tükki ükskõik millisel otstarbel endale saada.
Eesti ei peaks sellise rehepapiliku poliitikaga kaasa minema, vaid lähtuma arusaamast, et Euroopa ühtne eelarve peab olema nii suur kui minimaalseselt laienenud Euroopas vajalik, ja nii väike kui võimalik. Peame ka Euroopas kaitsma arusaama, et eelarvepoliitika peab olema eesmärgistatud, lihtne ja läbipaistev. Kahjuks täna läbi erinevate erandite ta seda ei ole, ja see ongi see ruum, mille ulatuses on võimalik vaadata üle eelarve kulud ja sealt lähtuvalt ka tulud.
Ainult koduselt konservatiivset eelarvepoliitikat ka Euroopas promodes suudame me vältida Euroopa maksu kehtestamist või täiendavat maksupoliitika harmoniseerimist eesmärgiga saada enam tulusid Euroopa eelarvesse.
Lühidalt öeldes, peame saavutama täpse, olemuselt laienenud liidu ühishuve maksimaalselt arvestava ning optimaalse suurusega eranditevaba Euroopa Liidu eelarve.
Seega ei ole meie huvides, nagu esmapilgul võib tunduda ja osa, eeskätt uusi liikmesriike soovib, üleliia paisutada EL eelarve – liiga suur eelarve võib osutuda meile kahjulikuks. Iga kroon, mille anname ühisesse eelarvesse, tähendab, et oleme loovutanud ka oma otsustusõiguse selle kulutamise suhtes. Kui ise saame kasutada enda eelarve raha lähtuvalt meie enda prioriteetidest, siis Euroopa Liidu eelarvest saame tagasi juba nö sildistatud raha. Tihti ei pruugi aga meie rõhuasetused minna kokku nende kirjadega, mis neil siltidel kirjas. Seega ühe koduse krooni hind on alati palju kõrgem kui Euroopa eelarvest tuleval eurol.
Eesti eesmärk on maksimaalselt läbipaistev ja eranditevaba EL eelarve. Pigem väiksem, kuid täpselt sihitud kokkulepitud eesmärkide ja tegevuste finantseerimisele. Igasugune keerukus, mis lähtub üksikute riikide huvidest ühiseelarves, tuleb lõpetada. Eelarve peab olema selge ja solidaarne, siis toetab see Euroopa kui terviku arengu eemärke. Muidu peame küsima, kes on selle eelarve rehepapp?
Finantsperspektiiv sünnib Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni vahelise kokkuleppe tulemusel, mis väljendub nn institutsioonidevahelises lepingus.
Alates 1988. aastast on EL finantsperspektiiviga kinnitatud poliitilisi eesmärke ilmestav kulude jaotus keskpikaks perioodiks (hetkel 7 aastat), kulude maksimaalsed mahud aastate lõikes prioriteetsetes valdkondades ning EL omavahendite (tulud, mis liikmesriikidelt kokku kogutakse valdkondade finantseerimiseks) maksimaalsed määrad.
EL finantsraamistik võimaldab anda ülempiirid liidu peamistele kuluartiklitele, tagamaks eelarvelist tasakaalu, s.t. kulude vastavust omavahendite olemasolule, ja seatud prioriteetide stabiilset rahastamist.
Kuluvaldkonnad ehk nö rubriigid, mille lõikes finantsperspektiiv kinnitatakse, pole ette määratletud. Need võivad varieeruda finantsperspektiivide lõikes lähtuvalt konkreetsel perioodil olulistest eesmärkidest. Näteks järgmisel perioodil on üheks võtmevaldkonnas Jätkusuutlik arengu saavutamine lähtuvalt Lissaboni eesmärkidest.
Hetkel kehtiv finantsperspektiiv aastateks 2000-2006 võeti vastu 1999. aastal.
Kõnelused Agenda 2007 osas on algstaadiumis ning koguvad hoogu selle aasta suveks, mil ilmub komisjoni omavahendite raport jm alusdokumendid. Läbirääkimised eeldatavalt kulmineeruvad 2005. aastal.
Eesti positsioonide väljatöötamisega tegeleb alates veebruari keskpaigast Rahandusministeeriumi juhtimisel töögrupp, kuhu kuuluvad liikmed Riigikogust, Riigikantseleist ning teistest ministeeriumidest. 18. märtsi valitsuskabineti nõupidamisel kinnitati ka Eesti lähtepositsioonid Komisjoni poolt avalikustatud ettepaneku suhtes.
